Midagi oli nagu valesti... Randmete ning jalgade ümber pitsitasid mingid nahksed sidemed. Püüdsin end liigutada ja üles tõusta kuid olin tugevalt laua külge aheldatud. Nad olid mind vast une pealt uimastanud ning siis siia toonud. Mu tunde järgi võisime olla keldris, ruumis lõhnas tundmatute ainete ja õuduse järele. Hakkasin rabelema, et kuidagigi sidemeid jäsemete ja laua küljest lahti saada. See asi ei ole hea, ma ei taha. Uks käis ning kuulsin kiireid samme kivitrepil ruumi laskumas. Püüdsin end veel paanikas lahti päästa kiiremini käsi-jalgu raputades ja üles kiskudes
"Saatanasigitis, rahune maha." mind suruti rohkem laua külge ning rihmad tõmmati pingumale. "Vaatame, kuidas sa siis ka vastu pead meil." ütles sama, karm veidi suitsune meeshääl. Ei, ei, ei... Hingamine kiirenes, surmahirm valgus üle keha laiali. Järgnes valus nõelatorge ja aine külm valgumine veeni. Kogu keha tõmbus krampi, kõrvades oli vaid vilin nagu käiks tuul peast läbi. Mu hingamine raskenes järjest ning kurku tõusis klomp. Aju tahtis end nagu kolbast välja pressida. Kõhus keeras. Viskasin lõpetuseks pildi tasku. Nii, juba on minuga ka kõik.
Äkiline iiveldus sundis mind üles ärkama ning oma pea üle voodi ääre viskama, et mitte voodit täis roojata. "No suutsid esimese korra üle elada. Tubli.Muide, kauss oksendamiseks on teisel pool voodit." kuulsin Tulehargi tõsist häält toa nurgast. Ta luges vast raamatut või kirjutas kuna kuulsin paberisahinat. Pühkisin suu oksest puhtaks. Terve keha oli kuum. Ime tõesti, et ellu jäin. "Sinusugusele nõrgukesele võivad need asjad eriti hullud olla. Mida tugevam kehaehitus, seda suurem tõenäosus, et pääsed ilma suuremate valudeta." Tulehark keeras paberilehte. "Minu esimese korra reaktsioon oli täpselt nagu sinul. Olin nii lähedal surmale, tundsin, et Vikatimees juba puudutab mind oma külma käega. Ja siis järgmisel hetkel ärkasin oma palatis, voodis, kaetud palavikulise higiga. Ma kutsun Harta, las koristab su voodiesise ära. Siis peaks sulle veel uusi riideid ja süüa küsima. Su eelmised nartsud visati ära." Mul oli hetkel seljas mingi öösärgi taoline riie, eks see tegi nende protseduurid vist veidi lihtsamaks. "Tulehark, ära jumala eest Hartat kutsu. Sellest ühest korrast piisas, kui ma temaga kokku puutusin. Kutsu näiteks Raul. Ja ära söögiga vaeva näe, mul on praegu halb olla, kõht blokib hetkel kõik ära. Ma püüaks ehk vähe magada, et sellest lühikesest piinast kosuda, mine tea millal järgmine kord mind vajatakse. Mine lihtsalt hoolitse hetkel enda eest, kõlad vähe väsinud moega." loodan, et ma ülbelt või tänamatult ei kõlanud. "Kuidas narr soovib." tundsin sõbra lauses kerget muiet. Hea märk. Raamat asetati tagasi riiulile ning paar jalgu tatsas üle põranda, millele järgnes ukse avamine ning sulgemine.
Vajutasin pea patja ning proovisin uinuda, et kõhus keeramisest natukesekski pääseda. Esimesed päevad siin olengi põhiliselt ainult voodis veetnud. Kusagilt kõrvaltoast kuuldus nuttu. Koridoris kostusid sosinad, keegi pillas kohvitassi maha, oh seda vandumist.
