Ma ei viitsinud kaubikukasti põrandalt tõusta. Lihtsalt lamasin tuima näoga ja kuulasin. Tee, millel veok sõitis oli liialt konarlik, et sõiduki vappumine oleks mind jälle jalust niitnud. Maapind oli vist mudane, rattad lirtsusid vesisel pinnal ning pori pritsisid. Sõitsime vist metsateel, sest kusagil huikus öökull ja vist eristasin mootori mürinast ka mingi looma ulumist. Huvitav kuidas tähed välja näevad? Äkki nagu selle tüdruku silmad, kelle naer mulle kunagi eriti südamelähedane oli? Ta naer kõlas nagu...
Kaubik pidurdas nii järsult, et libisesin veokasti nurka ja lõin pea ära. Nõksatasin mõtetest ülesse. Kuivanud vere ja kopituse hais läks hullemaks. Mida või keda nad sellega küll vedanud on? Uksed tehti raksuga lahti ja mind tiriti jalgupidi välja, nii et lõpetasin nägu mudas.
"Rivo, no pagan küll, kas boss ei öelnud sulle, et kaubaga tuleb hellalt ümber käia? Nüüd on poiss puha porine." kõlas Suitsetaja hääl. Keegi võttis oma suurte kämmaldega mu kraest kinni ning tõstis mu püsti. Sülitasin suu mudast puhtaks ning tõmbasin särgi käisega üle näo. Hea, et ma pime olen, ei pea enda jubedat välimust vähemalt nägema. Las teised nautigu.
Suvepäikese esimesed kiired paitasid mu mudast pruuni nägu. Keegi pani oma karmi, laia käe mu seljale ning tõukas mind liikuma. Muru oli veidi niiske ning ninna lõi männiokaste ja vaigu lõhna. Loodan, et vesi läbi tenniste ei imbu ning mu sokke märjaks ei tee. Jalad hakkasid äkitselt valutama, nagu tõmbaksid õrnalt krampi. "Kas me palun saaksime veidi aeglasemalt kõndida? Mu jalad tunnevad end üsna kehvasti." palusin nii viisakalt, kui võimalik. Mu hääl oli käheda võitu, miks ma pean haigustele nii vastuvõtlik olema? "Kuidas kaup soovib." ütles mu taganttõukaja ja võttis veidi hoogu maha. Vähe parem, jalad küll ei koperdanud kuid jalavalu jätkas mu piinamist.
Õhus oli tunda liigset niiskust, mingi loom sahistas põõsastes, üks mu saatjatest lasi sahinakolde poole kuuli, lihtsalt nalja pärast, nagu ta ise pärast ütles. Revolvrilask ehmatas ümberkaudsetel puudel siristavad linnuparved kisaga lendu. Need mehed polnud eriti jutukad. Oligi parem. Eelistan vaikust rohkem. Ehk oleks parem olnud, kui oleksin sündinud kurdina. Hea põhjus ja võimalus, miks inimesi ignoreerida.
Tundsin enda jalge all kindlamat pinda. Betoon vist. Linnulaul, puude kohin ja vaigu lõhna tugev tung oli asendunud lõkkesuitsu, higilõhna, inimeste naeru- ja jutukõminaga. Kuulsin, kuidas üks mees mu saatjaskonnast avas puidust ukse. Nad võiksid seda õlitada, see uks kääksus avanemisel hirmsasti. Mind tõugati ees sisse, koperdasin üle lävepaku alkoholilehaga täis ruumi. Tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas. Kas siin siis tõesti akende avamisest ja tubade tuulutamisest midagi ei teatud?
"Boss, soovisime teatada, et järgmine kaup on kohal, vaadake üle." kõlas jälle Suitsetaja hääl. Tüüp oli vist selle rühma ninamees. "Kesk-Eesti tõugu?" kostis toa keskelt mahe meeshääl. "Jah" "Kui vana?" "Äsja saanud 16, härra." tundus, nagu oleksin ma hobune. Mis järgmiseks? Tulevad vaatavad mu hambad üle? Mu silmades nad vist probleeme ei näinud. Nii käis see dialoog umbes 5 minutit. Boss küsis, ninamees vastas üpris napisõnaliselt, kuid see eest informatiivselt. Kus pagan ta üldse minu kohta nii palju teadis? "Kuidas poisil silmadega on? Dokumendis seisab, et on pime." "Sünnist saati pime nagu mutt. Me ei vaevunud isegi sidet silmade ette siduda."
"Viige ta teiste juurde" kuulsin, kuidas boss oma käega ukse poole viipas. Tal oli vist mingi peen kett käe ümber ning paar sõrmust sõrmes. Tundus rikas mees olevat. Mind aeti õue ning suutsin jälle lävepaku otsa koperdada. Mul läheb ülihästi.
