Külm on. Rõske. Jälle olen selle laua küljes kinni, kas rabeleda? Kuulsin enda lähedal tuttavat hingamist, mis muutus aina paanilisemaks. "Tulehark?" sosistasin, oma pead hingamise suunas pöörates. Kusagilt ülevalt tuli käsi, mis maandus mu suule ning pea otseks tõmbas.
Süstal sisenes aeglastelt mu käeveeni. Külm aine valgus rahulikult mu liikumatus kehas laiali. Tulehark mõmises ning püüdis karjuda, kuid tal oli vist suu kinni seotud. Keha hakkas jälle rabelema ning viskasin pildi tasku. "Pange kirja." kõlas Suitsetaja hääl.
Valu ja janu. Tõusin voodis hingeldades istukile. Liiga äkitselt. Kõik lihased valutasid. Tuttav lämbe õhk. Tulehark jooksis mu voodi juurde ning andis juua. Tal ei ole sokke jalas. Jääb äkki haigeks veel, on mul seda vaja?
Köhisin korra. "Kus Puuk on?" kähisesin. Tore, hääl on ilusti alles. "Ma ei tea, olin keldrisse viimise ajal uimane. Kardan, et ta on surnud. Nii väike inimeseloom ei suuda siin nii kaua vastu pidada." Tulehark tõmbas ninaga. "Kuid tema pidas." ei osanudki muud vastata. "Sa oleksid end pidanud nägema, kui nad sulle seda ainet süstisid, siplesid hullupööra. Arvasin, et tõused veel koos lauaga õhku." "Ega sul endal vist paremini ei läinud?" Tulehargi käed tundusid kuidagi higised ning ebakindlad. "Väike palavik, pole midagi." "Tobu, pane siis soojalt riidesse, mis sa siin kivipõrandal paljaste jalgadega ringi jooksed?" "Ma lugesin raamatut, kus peategelane oli paljasjalgne munk, arvasin, et oleks õiglane sokid ära võtta." naeris Tulehark. "Peaksid magama, sa ei näe eriti hea välja, tahad, teen akna lahti?" "Umbne on, tee. Oled akna juures, pane kinni, kui külm hakkab."
Vajutasin pea patja. Väsimus võtab jälle võimust. Ajataju on natuke metsas. "Harta toob varsti süüa. Äratan sind siis üles?" "Jah."
