Koridori astudes sain aru, kui umbne meie toas tegelikult on. Olime paar minutit enne pingsalt kuulatanud, et samme ega sanitaride juttu ei läheneks. Tulehark pigistas kõvasti mu kätt. Tundsin end kuidagi tühjalt, ümbruskond vast mõjus halvasti. Mulle pole kunagi haiglas eriti meeldinud. Kuidagi kõhe tunne, kuulda inimeste saalimist arstikabinettide ning palatite vahet. Nüüd olen ise sellises kohas eluaegne vang. Perfektne.
"Cecil sa kohe palud seda kõrvakiilu." kostus õiendamine, millele järgnes kõva laksakas, ukse avanemine ja kellegi langemine koridori. "Egoist selline, et Harta sind kätte saaks!" kostis kile hääl meie lähedal. Uks sulgus hullema prantsatusega, kui koridori kukkuja oli põrandale langenud. "Cecil, kullake!" Tulehark lasi mu käest lahti ja tormas tüdruku poole. Kuulsin, kuidas ta tolle Cecili püsti aitas. Kostus rapsimist. "Ma oleks ise ka hakkama saanud. Ja ma palun. Ära kutsu mind selle nimega." tüdrukul oli rahulik, kuid särav hääl, ta ei saanud olla vanem kui kolmteist. "Sa oled lühem, kui ma alguses sind kõrvaltoast kuuldes kujutasin." sõnas Tulehark. "See, et ma lühike olen, ei tähenda, et ma sulle selle kommentaari eest kõrvakiilu ei ulata anda. Nende jagamisega ma eriti kitsi ei ole." nipsas tüdruk "Üks läheb kirja, et mind vale nimega kutsusid, teine sellepärast, et märkasid mu lühidust." "Kui vana neiu on, et ta meiesugustele härrasmeestele vastu nina lubab anda?" "Olen 12 ja pool." "Oi appi, jookseme Arlekiin, noored teismelised on hullemad kui Harta." muigas Tulehark ning tuli ja võttis mu käest jälle kinni. Küllap tundis mu ebakindlust kuna olin terve nende kahe vestluse aja vaikides eemal seisnud, kuhu Tulehark mind jättis, kuna kartuses, et millelegi otsa koperdades üleliigset kära teen. Esmakõlal Cecilia mulle eriti ei meeldinud. Liialt ülbe ja sädistav. "Miks sind oma toast välja visati? Oma toast välja tulemine ilma sanitarideta on ju keelatud" otsustasin lõpuks suu lahti teha. "Ma ajasin Katrini-oma toakaaslase- vihale. Tüübil on ikka ülimalt nõrgad närvid, tänu siin veedetud ajale. Teilt ma isegi ei hakka küsima, mida te oma palatist väljas teete. Mind lihtsalt ausalt öeldes ei huvita." "Hartat ei karda?" küsisin edasi "Ei, tead. Temaga võib isegi ära harjuda" rääkis tüdruk asjalikult" "Ma ühekorra kinkisin talle nii nalja pärast kätekreemi, noh, et ta käed ikka vähe talutavamad oleks. Oi millise koosa ma omale kaela sain." naeris Tulehark. "Cecilia, miks sa enne Tulehargile nähvasid, et ta sind vale nimega kutsus? Ja kust te üksteist teate, kui te palatitest ei tohi väljas käia?" olin vast järsult liialt uudishimulik, tundsin, kuidas nad ebavlesid. "Sama rajooni lapsed on lähedased. Mind toodi enne siia. Cecilia siia toomisest ei tea ma midagi, kuigi see võis olla üpris ettearvatav. Meiesugused tugeva, silmapaistva iseloomuga jäävad kiirelt silma..." ühmas Tulehark "Ja kutsu Ceciliat Espeniks palun, või siis hüüdnimega "Puuk", kui vastu kõrvu ei taha saada."
"Kas teile ei tundu see vähe kahtlane, et meie jutuajamise vältel pole koridoris ühtegi sanitari või muud asutuse tähtsat nina liikumas kuuldud? Ja karjed ning hääled kõrvalpalatites on ka vaiksemaks jäänud." segasin jutule vahele. Tõsi, olin juba kaua pead murdnud, miks meid pole veel kinni võetud, et reegleid rikume. Isegi Harta mehiseid samme polnud koridori lõpust kuulda olnud. "Kõigil on lõunapausid, testid või lõunauinakud. Kas Tulehark ei maininud, et oleme haigla tiivas, kus asuvad kõige tugevama kehaehitusega katsealused?" raputasin pead "Meie peal tehakse pidevalt, mõnega lausa iga päev katseid. Väsime kiiremini ning teeme rohkem uinakuid. Vaimsed ja füüsilised probleemid on siin tiivas kiired tekkimas. Me sööme ka rohkem, et jõudu ja energiat vastu pidada oleks.Mida vanemaks saad, seda suuremaks lähevad annused ja testide arvud nädalas. Suremus on suur, pole aimugi kuhu nad need laibad topivad. Päevas on kusagil 10 surnut, kuid nädalas tuuakse seejuures topelt lapsi juurde. Nii et võib öelda, et kasuta käesolevat päeva." sädin Puugi häälest oli kadunud.
"Patsiendid on palatitest väljas!" kostus Harta kriiskav hääl ning kinga klõbin koridori lõpus.
