Nad tulid. Kuulsin veokite mürinat meie õuel ja nende jalgade lirtsumist veel paduvihmast mudasel murul. "Peida laps ära" kuulsin isa emale sosistamas. Too tuli, rabas mu voodist sülle ning tormas pööningule ja asetas mu ruumi kõige kaugemasse nurka, kusagile kastide taha ning siis tormas isale järele, jättes minu külmale põrandale istuma.
Juba prõmmiti esiuksele. Nad on siin. Kuulsin, kuidas isa ukse avas. "Kus poiss on?" kostus jäme, suitsetamisest kähe hääl. "Siin majas lapsi pole." vastas isa rahulikult. "Meie andmete järgi on, astu eest, me otsime ta ise üles." Kuulsin kuidas mitu paari porist saabast esikusse trampisid. "Palun lahkuge ja jätke mind ning mu naist rahule. Ma kordan, meil pole majas lapsi." isa oli ikka üllatavalt rahulik. Järgnesid lasud ja kahe elutu keha maandumine põrandal. Paar minutit kuulsin vaid asjade purunemist ja raskete saabaste trampimist. Nad leiavad mu ülesse.
Pööningutrepp naksus. Jalgade müdinast oli aru saada, et tulijaid oli neli. Kastide sahin. Äkiline kolin ja vandumine. Üks neist koperdas mu titevankri otsa. Kaks saapapaari seisatas mu peidukoha juures. Tundsin suitsuhaisu ninasõõrmetesse tungimas. Nad leidsid mu "Siin sa meil oledki!" Mind tõsteti kastide vahelt välja ja pandi üle mehe laiade õlgade rippuma, et kergem kanda oleks. Ta lõhnas nagu higi ja männiokkad. Kõhul oli veidi valus. Pidin peaaegu oksele hakkama. Ma ei hakanud oma röövijatele vastu. Polnud mõtet. Mida jõuab teha pime teismeeas poiss neljale sõjalise tagataustaga mehele? Ma polnud jõusaali näinudki. Lihtsalt rippusin lõdvalt ning ootasin. Nad avasid ukse, külm ööõhk lõi järsult näkku, miski pärast oli raske hingata.
"Koristage laibad ära." kähistas Suitsetaja. Nagu sellel oleks mõtet olnud. Neid laipu ei leitaks niikuinii, sest pärast püssilaske ning kardetud veokite jälgi õuel, ei julgeks keegi meie maja poole hingatagi. Kuulsin lohistamist, mingi vedeliku loksumist ja tulemasina plõksumist. Bensiini lõhn ja tule praksumine täitis mu veel töötavad meeleelundid. Viimaste kuude sündmused olid mind liialt tuimaks teinud, et hetkel kurb olla. Lähedaste inimeste kadumisest ja elutuks muutumisest kuulmine oli saanud minu päeva osaks. Nüüd, kus järg oli jõudnud minu pereni, ei jaksanud ma enam midagi tunda. Nad avasid kaubikukastiruumi ukse ja mind visati julmalt pea ees sisse. "Õrnalt, Rivo, sa ei taha ju kaubale muhke tekitada." kuulsin naeru. Veokikasti uks pandi pauguga kinni, võpatasin korraks. Siin haiseb vere ning kõdunevate lehtede järele. Tõusin püsti ning kõndisin natuke, käega õrnalt mööda kaubikukastiseina libistades. Polnud mõtet karjuda. Veok alustas liikumist nii järsult, et lendasin uuesti sellili.
