Värskelt pesust tulnud ning triigitud riiete lõhn on lihtsalt taevalik. Sirutasin käe öökapi poole, kust lõhn tuli ning nautisin oma käe all olevat pehmust. Linane särk, teksapüksid, sokid, pesu. Tulehark turtsus hirmsasti. Ta oli just saabunud ning katsetuste kõrvalnähud andsid endast märku. Ajasin end voodi äärele istukile, olen piisavalt lamanud. "Su ketsid on öökapi kõrval. Leiad?" turtsatas Tulehark. Kobasin käega ning haarasin öökapi servast kinni samal ajal teise käega kapi kõrval kompides.
"Kas me koridoris võime kõndida? Ja teisi katsealuseid külastada? Siin on jube igav." pidin omal mitu korda paelad uuesti siduma kuna mu sidumisoskused on ikka veel üpris kehvad. "Ainult siis kui Harta teab ja valvab. Kardetakse, et meiega võib midagi juhtuda. Kas teised ründavad meid või vastupidi, või hoopis põgeneme. Sinusugustel on soovitatav tuppa paigale jääda. Lõhute veel midagi ära. Aga mis see siis ikka ole toast välja minna ning koridoris jalutada, Harta kuum hingeõhk kuklasse paiskumas. Tahad, kutsun?" Tulehark sulges raamatu. "Ei, ei, miks Harta." "Teised töötajad on liiga leebed ja nõrgad. Harta on tugevam kui 10 meest, eks sa oled seda vast omal nahal tunda saanud, kui sa niimoodi näost valgeks lähed. Teine võimalus on, et me lihtsalt hiilime kõrvalpalatitesse." see juba oli põnevus, mida oodanud olin. Kuid kui Harta meid kätte saab, on oht saada peksutuur või kusagile kinni panek ja seda eriti ei tahaks, eriti kui olin just puhtad riided selga saanud. Ausalt öeldes terve päev lamada ja Tulehargi rääkimist kuulata ei kõlanud ka eriti ahvatlevalt.
"Sa pead mu käest kinni hoidma, koridor on asju täis, võid koperdada ning ma ei taha sind ära kaotada." Tulehark hüppas voodist välja ning tuli susside sahistades minu juurde. "Ära ennast täna veel ilusasti riieta, jäägi nii, öösärgi ning ketsidega. Kes sind ikka vaatab. Näe, mina andsin juba ammu selle koha pealt alla." kostus ta rahulik kuid siiski õnnelik hääl mu näo lähedalt. Eks tal on hea meel, et pärast pikka aega keegi tema toas pikemaks ajaks maandus. Tundsin kuidas Tulehark oma käe mu ette sirutas, et ma sellest kinni haaraks ja tema järel pärast paari päeva samas toas viibimist sammud koridori teeks. Ei tea, kas põnevus ja risk on Harta peksu väärt, kuid mul on igav ja ma ei taha oma ei tea kui palju alles jäänud elupäevi lihtsalt katseruumi ja oma toa vahel pendeldamisega sisustada.
Libistasin end voodist vaikselt põrandale seisma. Jalad veidi värisesid eilsest sündmusest. Positiivne on see, et need ei valuta veel. "Äkki kogud end veel? Sa ei näe eriti hea välja." Tulehark pani oma käe mu õlale, et mul kindlam seista oleks. "Millal ma üldse olen hea välja näinud? Kutt, ma ei teagi milline ma välja näen. Lähme."
