Sa mäletad mind?

Viies

"Tahad ma teen sulle süüa?" küsisin Rossilt.

"Miks ka mitte, süüa võib alati!"

Läksin kööki, kus mul oli pannkoogijahu laual ootamas. Rossi lemmik söök on pannkoogid, seega otsustasingi neid talle täna valmistada.

"Mmm kas ma tunnen pannkoogi lõhna?" küsis Ross, kui olin esimese portsu tainast pannile valanud.

"Su nina ei valeta," ütlesin naerdes.

Ross kappas kohe kohale, ise nii rõõmus.

"Sa oled imeline!" ütles Ross ja suudles mind ninale.

"Äkki peaks mingit filmi ka vaatama?" küsisin.

"Jahh, miks mitte," ütles Ross, "kuigi, ma arvan et meil võib ühise filmi leidmisel raskusi tulla."

"Ohh jah, eks vaatame kuidas saame."

Mulle väga meeldis süüa teha, seega ma nautisin väga praegust hetke, eriti, kuna viibisin Rossiga.

Järsku haaras Ross mu käest panni ja hakkas pannil olevat kooki õhku viskama. See tuli tal päris hästi välja: kook maandus perfektselt pannile.

"Ohhoo!" karjus Ross rõõmsalt.

Ma plaksutasin talle rõõmsalt austust avaldades.

Ta võttis järgmise koogi ja viskas sellegi õhku ning kook lendas jällegi perfektselt, aga kahjuks tema õnnetuseks perfektselt maha.

Nüüd oli mul küll raske naeru tagasi hoida. Õnneks naeris Ross ka ja see oli kuidagi nii naljakas, et me kumbki ei suutnud naermist peatada. See oli kuidagi nii naljakas, et me mõlemad naersime kõhud kõveras ja oli tunne, nagu ei tahaks ma midagi muud kunagi tehagi. Ma kahtlesin, kas ma suudaksingi midagi muud kunagi tehagi, kuna ma olin valudes. Aga see oli hea valu. Valu, mis oli heal tagajärjel tulnud, mis tähendas, et kõik on hea. Kõik saab korda ja leiab oma lahenduse.

Me lihtsalt istusime hetke vaikides põrandal maas ja vaatasime üksteisele õnnelikult otsa. Kas ma olen õnnelik? Ma olin siis...

Pannkoogid said ka lõpuks valmis ning ma otsisin külmkapist moosi välja. Rossile meeldib pannkooke soojalt süüa, mulle aga täiesti külmalt. Seega istusimegi lauda, et koogid ära ei jahtuks.

"Sa ei söögi?" küsis Ross.

Tõstsin endale ka viisakuse pärast pannkoogi taldrikule.

"Sa ju tead, et mulle meeldib külmalt."

"Aa jahjah, õigus."

Kui Ross oli ära söönud istusime elutoa diivanile. Võtsin oma sülearvuti välja ning me hakkasime filmi valima.

"Vaatame äkki My lovely bones?" pakkusin ma.

"See ei tundu hea."

"Aga La la land?"

"Eh, see pidi halb olema."

"Mm okei, aga Lion?"

"Mingi kahtlane vist."

"Before I wake?"

"Meh, aga äkki vaataks hoopis Simpsoneid?"

"Olgu."

Vaatasime mitmeid tunde Simpsoneid ning kaisutasime diivanil.

Rossile meeldis alati väga seda vaadata, kuid mulle ei pakkunud see eriti midagi. Muidugi oli see lõbus ning lustlik sari mida vaadata, kuid ma oleks eelistanud pigem midagi mõtekamat vaadata. Aga noh, see selleks.

Ross oli vahepeal mu õla peale magama jäänud. Ta nägi magades nii kohmetu, kuid armas välja. Silitasin ta pead ning asetasin ta otsaette suudluse.

Lahkusin elutoast ning suundusin kööki.

Ma võtsin Kusti ning me läksime koos õue jalutama. Asetasin talle rihma kaela. Ma ei mäleta, kust ma selle saanud olin aga sellel oli kirjas suurelt: KUSTI ning tagaküljel olid tähed K&D. Ma olen alati nuputanud, kust see pärit on ja mida need tähed tähendavad, aga pole kunagi kuhugi jõudnud.

Me jooksime tänavatel. See meeldis nii mulle, kui ka Kustile. Kuna oli juba õhtu, siis ei liikunud tänavatel eriti palju inimesi. Oli juba üpris hämar, kuid tänavalaternad ei töötanud veel. Õhk oli pisut jahe, kuid kindlasti mitte külm.

Vahepeal hakkas vihma tibutama ning ma keerasin oma juuksed krunni ning tõmbasin kapuutsi pähe. Lasin taeva veel enda näkku langeda ning see nirises vaikselt mööda mu nägu alla.

Võtsin Kusti sülle, kuna vihm oli jahe ning vahepeal oli õhk külmaks tõmbunud. Panin koera oma hõlma alla, enda ihu vastu, et tal soe oleks.

Koju jõudes keerasin ukse lukku ning asetasin Kusti maha. Koer raputas oma kasuka kuivaks ning ma panin talle kohe süüa.

Köögis võtsin laua pealt pannkooke. Sõin neid moosiga ning jõin kõrvale sojapiima. Kusti jooksis mu jalgade juurde ning liputas saba. Tubli ustav koer. Ta on alati minu jaoks olemas, kui kedagi teist pole ning pakub mulle alati seltsi.

Ma pesin ennast ära, läksin voodisse ja võtsin oma sülearvuti kaasa. Surfasin internetis ning jäin sinna, kuni mu silmad juba valutama hakkasid.

Ma ei ole unine.

Kas ma päriselt ka ei ole või ma lihtsalt sisestan seda endale, kuna kardan oma unenägusi näha? Pigem see viimane vist...

Tegelikuses olin ma vägagi väsinud ning magamine tundus hetkel väga mõnus tegevus. Ma tundsin kuidas kogu mu keha lõdvestus, kuidas mu silmalaud muutusid raskeks ning vajusid kinni.

•   •   •

Ainus mis ma nägin oli ere valgus. Ma ei olnud midagi nii eredat varem näinud. See oleks mu silmi pimestanud, aga millegipärast ma lihtsalt vaatsin otse sinna valgusesse. See oli igal pool. Ma surusin oma silmad kinni, kuid ma nägin seda ikkagi. Mul ei olnud sellest väljapääsu. Ma olin ise osa sellest valgusest.

•   •   •

Tervitused!

Tahtsin öelda, et ma tänan kõiki, kes mu lugu loevad! Ma oleks väga, väga tänulik, kui te annaksite mulle tagasisidet kas kommenteerides või privaatse sõnumina. Kindlasti võiksite ka voteda, mis aitaks mu lool rohkemate inimesteni jõuda.

Aitäh! 🌻☀ :)