I fall in love with my bestfriend's brother [eesti keeles][LÕPETATUD]

Õhtune jalutuskäik

Ta põhimõtteliselt jooksis minuga trepist üles teisele korrusele ja ta viis mind süles Grete tuppa ka veel, mu põsed läksid vist jälle punasemaks kui tomat.

"Vaata kelle ma alt korruselt leidsin" ütles Riven Gretele. "Oioi, ja muide te sobiksite päris hästi kokku 😏" sõnas Grete oma kulme üles-alla liigutades.

Riven pani mu maha ja läks ise minema, noh ma ilmselt ei meeldi talle. "Huvitav mis tal hakkas" ütles Grete mõtlikku nägu tehes. "Ma ei tea ta vist solvus või ma lihtsalt ei meeldi talle." ütlesin kurvalt. "Ta solvub minu peale tihti, aga noh ma lähen räähin temaga, sa pane asjad kaussidesse ära." ütles Grete ning läks toast välja.

Ma panin asjad kaussidesse ning jäin Gretet ootama. Varsti ta tuligi ja me hakkasime õudukaid vatama.

*Hommikul*

Ma ärkasin selle peale, et tundsin mingit külma, märga ja vedelat asja oma näol. Ma tegin silmad lahti ning nägin Gretet, kes oli naeru kätte suremas.

"Mis sa naerad?" küsisin. "Hahaha ma ei saa noh hahahahaha" ütles ta ning ma hakkasin ka siis naerma. Kui me lõpuks naermise lõpetanud olime ja naeru pisarad ära pühkinud võtsin ma oma spordikotist uue aluspesu ja läksin Grete toa vannituppa ja kammisin oma juuksed ära ning läksin dušši alla.

Kui olin lõpetanud läksin tagasi ta tuppa, teda siin enam ei olnud, ju siis läks alla kööki, ma võtsin kotist puhtad riided ning panin need selga. Peale seda vaatasin sotsiaalmeediad läbi ning läksin ka kööki.

Ma jõudsin kööki ja seal olid Grete ja ta ema Janne laua taga istumas. "Hommik" ütlesin neile. "Hommikust" kõlas vastus. Grete ema oli vahvleid hommikusöögiks teinud niiet ma võtsin paar tükki ja sõin need ära. "Aitäh need olid väga maitsvad" tänasin Jannet. 

Me läksime Gretega ta tuppa ja istusime ta voodile. "Ma peaks varsti ära minema." ütlesin tüdrukule kurvalt. "Juba!?" imestas ta. "Mhm" mõmisesin. Ma panin siis oma asjad kokku ja Grete saatis mu alla korrusele ära. "Oota, ma käin üleval korra ära" ütlesin ja Grete noogutas. Ma läksin üles Riveni toa ukse taha ning koputasin. Varsti tuli Riven uksele ning hakkas juba midagi küsima, aga ma kallistasin teda. 

"Miks sa mind kallistasid?" küsis ta. "Sest ma lähen koju." vastasin. "Aa" vastas ta ja kallistas mind uuesti ning sosistas mu juustesse "Ma hoolin sinust alati." See oli kahtlane. Ma katkestasin kallistuse ning ütlesin talle tsau ja läksin alla tagasi. Kallistasin Jannet, Kristjani ja Gretet ka veel ja siis läksingi koju.

*Kodus*

"Tsauuu ma olen koduuus!" hüüdsin üle maja. "Tsauu" kõlas elutoast ema ja isa hääled. "Kus Maria on?" küsisin. "Välja läks kuhugi." vastas paps. Läksin siis oma tuppa ja õppisin ära ja läksin esikusse, panin oma vansid jalga ja parka selga ning hüüdsin "Ma lähen jalutama!" enne uksest väljumist kuulsin ma veel ema hüüdmas "Ära kauaks jää!" ning ma astusin siis uksest välja. 

Ma läksin oma lemmik kohta mis oli mu kodu lähedal, sinna viis väike metsarada. Seal kohas on väike tiik ja tiigi ääres suur kivi millele ma istusin. Ma käisin seal koguaeg kui mul halb tuju oli või ma kellegi peale vihane olin.

Aga praegu olen ma lihtsalt kurb, ma isegi ei tea miks. Ma vist tunnen midagi Riveni vastu, aga ma ei tea mida, aga samas ma tunnen veel midagi Tomi vastu ka. Ma ei tea ise ka mida ma tahan. Tegelikult ma tahaksin lihtsalt õnnelik olla.

Miks ma üldse elan kui mul kunagi ei vea? Ma ei saa kunagi õnnelikuks ja tundub, et ma ka kunagi poissi ei saa. Ma tahan lihtsalt ära surra. Minust ei hooli keegi, noh Grete vist hoolib ja mu vanemad ja mu õde Maria, aga keegi teine mitte. Ma ei saa aru miks ma siia maailma üldse sündisin, miks ma endale lõppu peale ei tee juba?

Nii palju küsimusi tekkis mu sees, kuid ma ei leidnud ühelegi vastust. Tahaks kellelegi oma probleemidest rääkida ja kõik enda seest välja saada.

Siis ma kuulsin põõsas krabistamist, ma arvasin et see on mingi loom, aga põõsast tuli välja minu üllatuseks Riven.

"Mis sa siin teed?" küsis poiss mind nähes. "Mõtlen, aga mida sa siin teed?" küsisin vastu. "Mõtlema tulin, ma olen koguaeg siia tulnud kui mul mingi probleem on või mul halb tuju on, see koht aitab mul vastuseid leida ja see koht on ka mu kodule lähedal." lausus ta ning ma olin hämmastunud kui sarnased me oleme.

"Päriselt?! Mina ka." ütlesin ikka veel üllatunud olles. "Mhm" sõnas ta. "Ega me juhuslikult kaksikud pole?" küsisin. "Ma ei usu, sest ma olen ju 18 ja sina 16." ütles ta. "Ah jaa ma unustasin selle üldse ära" ütlesin.

Ma olen ikka nii loll, kuidas me saaksime kaksikud olla kui tema on 18 ja mina 16, nii loll ei anna olla kui mina.

"Millest sa täna mõeldud oled siin siis?" küsis poiss. "Ahh igast asjages nagu suremine ja miks ma üldse elan ja nii edasi" vastasin. "Miks sa nii mõtled?" küsis ta jälle, miks ta nii palju küsib? "See on mu exi pärast, aga see on suht pikk jutt" vastasin. "Mul on aega" ütles ta.

"Noh kõik algas nii, et ta meeldis mulle juba pikemat aega ning ma võib olla talle ka, järgmisel hetkel me olime juba koos, me olime õnnelikud, aga üks päev kui ma sõbrannadega kooli vetsu poole läksin, siis ma nägin teda ühe oma vihavaenlase Lisannaga suudlemas. Siis ma sain aru, et ta on fuckboy." sõnasin ma nuttu kinni hoides, sest Tom meeldib mulle millegi pärast ikka veel.

"Kes see tõbras on selline ma lähen löön tal ajud segi?" küsis ta natuke vihaselt. "Ei, ei pole vaja" vastasin. "Ei ole vaja? Tema lihtsalt petab sind sinu silmade alla kellegi teisega ja pole vaja siis või?" ütles ta. "Ta meeldib mulle natuke siiani ja ma hoolin temast, ma ei taha, et temaga midagi juhtub" laususin. "Tema tegi sulle haiget, tema pettis sind, tema ameles sinu silmade all kellegi teisega ja ta ikka veel meeldib sulle?" ütles ta karmilt. "Jah, aga ma ei tea miks." laususin ja hakkasin nutma.

Ta tuli mu kõrvale istuma ja võttis mu kaissu ning sosistas mu juustesse "Vabandust, ma ei mõelnud seda nii. Palun ära nuta, ma ei kannata näha su pisaraid." Ma lõpetasin nutmise ja vaatasin talle otsa, ta silmad olid täis hoolivust, armastust ning ka kurbust. Ning siis ma kallistasin teda.

"Tead kui hea on kellelegi oma muredest rääkida?" küsisin poisilt. "Jah, ma tean" vastas ta oma ilusa, pehme ja mehise häälega. Ma vaatasin siis telefonist kella ja see näitas 2 läbi 23 minutit öösel. "Ma peaks koju minema, emps ütles et ma kauaks ei jääks, kuigi ma olen juba niigi kauaks jäänud." ütlesin. "Ma saadan su koju ära" sõnas ta.
____________________________
Lõpuks sai see osa valmis, ma loodan, et te väga vihased pole, et eelmine nädal osa ei tulnud, mul polnud lihtsalt mõtteid. Aga siin see osa siis on, ma loodan, et see teile meeldib ja 🌟 (vote) ka. 🙂