I fall in love with my bestfriend's brother [eesti keeles][LÕPETATUD]

Jalutuskäik rannas

Mõne aja pärast olimegi Riveniga rannas, jalutasime käsikäes rannaäärt mööda, rääkisime tulevikust, vaatasime tähti ning seejärel ilmus kuskilt välja mingi mees mustas, tal oli relv ka.

Mees sihtis mu poole ning ütles Rivenile:"Kui ma kohe milljoni ei saa, siis tema sureb." Selle peale me ehmusime ning Riven ütles siis:"Mul pole miljonit sulle kohe mitte kusagilt võtta ja kes sa oled üldse et meid ähvardama tuled?" "Sa tead küll mind, ei tule meelde?" küsis see võõras.

See hetk tuli mulle meelde, ma nägin seda kord unes ja lõpp oli hirmus. "Riven, me peame kohe siit kaduma või muidu juhtub midagi halba." ütlesin Rivenile kartes, et see unenägu saab tõeks. "Miks? Mis siis juhtub? Ma tahan selle mehega rääkida, äkki on ta nõus ootama." vastas ta.

"Sa ei saa Markiga rääkida, ta tapab su ära! Jookseme minu juurde." laususin talle kartes ta elu pärast. "No kui sa nii ütled." vastas poiss ning siis jooksime elu eest.

Me olime peaaegu minu maja juures, Mark meil kannul, kui me järsku midagi oma selja taga ei kuulnud. Peatusime siis. Riven kõndis natuke maad tagasi, aga siis kõlas pauk ja Riven jooksis tagasi vere jäljed järel, ta sai kuuliga riivata, aga üsna hullult.

Me jooksime nii kuis saime minu koju, sest seal oli turvalisem haava üle vaadata. Kui majas olime, panin ma ukse lukku, raud kardinad ette, et veelgi turvalisem oleks ning seejärel talutasin Riveni sellisesse tuppa, kus olid kõik puhastus vahendid ja sidemed ja absoluutselt kõik asjad olemas, mis arstidel on.

Ma ütlesin Rivenile, et ta sinna kuskile pikali heidaks, et ma haava ära saan puhastada. Kõigepealt puhastasin ta haava ära, seejärel panin talle sideme ümber kõhu, sest ta sai kuuliga külge riivata.

"Kust sa teadsid üldse, et see Mark oli?" küsis Riven. "Unes nägin ükskord sama stseeni, aga see lõppes hullemini sinu jaoks. Ja siis ma ei tahtnud, et see juhtuks nii, et ma päästsin põhimõtteliselt su elu." seletasin.

"Oh, aitäh siis, ma arvan, aga ma arvasin, et ma saan Marki ümber rääkida, sest ta on mu vanem vend, aga meie isad pole samad, ainult ema on. Ma arvan, et ta on minu peale ikka veel vihane, sest kui mina sündisin olid ema ja tema isa lahutamas ja siis sain mina ema tähelepanu, tema oli 4 aastane siis, Mark ja ta isa kolisid ära ning ema rääkis ka mulle sellest alles siis kui ma 10 olin." seletas ta.

"Seda sa rääkisid mulle mu unenäos ka, et ta su vend on ja seda ema-isa värki." laususin.

"Aga nüüd lähme magama." sõnas poiss ning me läksime üles minu tuppa. Heitsime voodile pikali ning varsti ka tudisime.

*Hommik**4. November**Pühapäev*

Kui ma üles ärkasin, siis Rivenit minu kõrval enam polnud. Noh mis seal ikka. Läksin vaatasin siis kõik kohad oma majas üle. Mitte kedagi. Kahtlane. Äkki kõik rööviti ära? Ei, siis oleks mina ka kuskil mujal. Ma otsustasin siis lõpuks, et ma helistan emale.

*Kõne*
Mina: Hommik!
Emps: Hommik! Mis mureks?
Mina: Kus te kõik olete?
Emps: Aa, me tulime maale, mamma juurde. Tuled ka?
Mina: No, eks ma kuskil 5 ajal õhtul tulen, tõmban teenrile traati ja ta toob ära. Oota aga kas sa Rivenist ka midagi tead?
Emps: Aa ta läks poodi midagi ostma, ta tagasi pole veel?
Mina: Veel mitte, aga siis võib tema ka mu ära tuua.
Emps: Olgu, aga me ootame sind siis kuskil poole kuueks.
Mina: Selge, olen seal nagu 5 kopikat, aga tsau siis praegu.
Emps: Tsau.
*Kõne*

Kohe peale kõne lõppu tuligi Riven uksest sisse, mingit kotti tal küll polnud, seega ma ei tea kas ta käis siis lõppude lõpuks poes või mitte. Aga siiski olin ma õnnelik, et ta siia tagasi tuli.