Üheksateist

1.

"Ma ei taha kaotada sind,
Ma ei taha vihata sind,
Ma ei taha sulle nii teha.."

Naeratasin ja vaatasin heledapäist poissi, kes tinistas oma kitarri ja jälgis pabereid nootidega enda ees. Seisin juba viimased paar sekundit muusika klassi ukse taga ja jälgisin Elijahi. Ta oli uus meie koolis. Keegi ei teadnud temast midagi. Ta oli pealtnäha tundetu kutt, kes on alati üksik, kuigi ega kuulujutud ta kohta ka midagi head ei räägi.

Elijah olevat siia kooli saadetud peale seda, kui ta vanemad surid autoavariis, ning ta pidi lastekodusse kolima, seetõttu saadetigi ta ka siia kooli. Temast teatakse ainult seda, et ta on kergelt jamadesse sattuv kutt, kes lisaks ka suitsetab ja joob. Tundides ta ka ei pidavat käima ja ülbitseb õpetajatele vastu.

"Kaua seisad seal juba?" küsis poiss, pannes kõrvale kitarri ja mu suunas vaadates.

Ta hääl oli ehmatavalt tume ja külm. Ma polnud varem ta häält kuulnudki, sest lauldes oli see teistsugusem. Paljud arvasid,et ta ei räägigi kellegagi, et ta on tumm. Lükkasin ukse rohkem lahti ja astusin klassi sisse. Sulgesin ukse enda järelt koheselt, kui märkasin, et vahetunni ajal paljud möödujad vaatasid mind imelikult.

"Mulle meeldib vaadata, kuidas keegi mängib või laulab," naeratasin kohmetult. "Vabandust."

Ma olen alati armastanud emaga teatrites kaasas käia. Mu ema töötab kontserdimajas ja mul oli alati võimalus lapsena temaga igal etenduses ja kontserdil kaasas käia. Paljud näitlejad ja lauljad isegi lubasid mul nendega aega veeta ja üleüldse lapsena oli kõik palju parem.

"Pole midagi," ta turtsatas naerda. Ma tundsin piinlikust, et olin talle seda öelnud. Võibolla tema jaoks kõlas see kahtlaselt, et ma naudin muusika tegija nägemist ja kuulmist.

"Aga ma peaksin minema," sõnasin, kui kuulsin tunnikella helinat. Mulle meenus, et järgmine tund pidi olema Füüsika, millest ma kindlasti puududa ei tohiks.

"Ma loodan, et me kohtume veel, pole paljusi, kellel on kirg muusika vastu," lausus ta ja haaras kitarri jälle oma käte vahele. Tema huultel oli kerge naeratus. See äratas minus väikest uudishimu, et äkki ta polegi nii endasse tõmbunud narkomaan, nagu paljud teda kutsuvad.

Noogutasin ainult, suu nurka väikse naeratuse manades ja väljusin muusika klassist. Ta ei olnudki nii külm. Ma olin kartnud temaga suhtlemist. Aga äkki meist saavad isegi sõbrad.

x x

Klassi jõudes, polnud õpetaja veel tulnud, läksin kiirelt kolmanda ehk viimase pinkide rea, keskmise laua juurde. Tumedapäine tüdruk, kes alati pisut liialdas oma meigiga, kuid sellegipoolest oli mu üks kõige parimaid sõbrannasid, Lilly, istus aknapoolsel toolil ja silmitses mind rangel pilgul.

"Sul on Thomas," vaatas ta mind kurjalt ja klõbistas oma geelküüntega vastu lauda, teenides klassikaaslaste kurjad pilgud. Ta on alati aidanud mind suhetes ja olnud mulle toeks, kui ma olen midagi suutnud korda saata, oma lolli peaga.

"Jah, ma tean," sõnasin ja panin lauale tunniks vajalikud asjad.

"Mida sa siis seda narkomaani vahtisid suu ammuli?" urises ta ja ristas käed enda ees.

"Sa tead, et mulle meeldib muusika," laususin lõpuks oma toolile maha istudes ja ohates.

"Ära siis oma meest ära unusta, ta palus öelda, et ta ootab sind järgmisel vahetunnil garderoobis," ütles Lilly ja siis astus õpetaja klassi.

Ole mureta, ei unusta. Ma armastan Thomast ja mitte miski ei muuda seda.