Üheksateist

5.

Maja ees nägin koheselt ühte tundmatut autot. Mõtlesin, kes see meile pidi tulema ja siis meenus. See pidi olema ema sõber Karl, kes aitab tal teatrinäidendi jaoks rolli paremini selgeks õppida.

Astusin majja sisse ja panin oma mustad adidase tossud riiulisse ning jope asetasin nagisse. Seejärel liikusin kööki. See vanem härra, Karl, istus söögilaua ääres juues kohvi ning ema tema vastas, lugedes näidendit ette.

"Tere," sõnasin tagasihoidlikult. Ma polnud kindel, et ema minust rääkinud oli. Pärast arvab Karl veel, et ma ka mingi näitleja.

"Oh, kallis, juba kodus," naeratas ema, pannes paberid lauale. "Härra Ahr, see on mu tütar Liisa."

"Meeldiv tutvuda," lausus ta ainult ja naeratas korra.

"Samad sõnad," sõnasin ja heitsin ema poole pilgu. "kas võin Antoni juurde minna?"

Küsisin seda ettekäändeks, et peole minna. Vahepeal ma ütlen emale, et lähen peole. Ja ega ta ka selle vastu pole, kuid väga tihti ma seda igaksjuhuks ei tee. Mu ema sünnitas mu 16. aastaselt, ilmselt sellepärast ta mõistab teismeiga veel hästi. Laseb mul vabalt elada vähemalt.

"Olgu, meil läheb kuueni, kui vajad sõidutamist."

Noogutasin ja liikusin oma tuppa. Otsustasin võtta kogu meigi maha ja siis selle uuesti teha. Aga kõigepealt avasin ma oma telefoni ja otsisin Elijahi facebooki üles. Ta facebooki profiil oli väga deep. Mõned postitused ja neilgi suitsiidsed tsitaadid. Lisaks ka mõned depressiivsete postituste jagamised.Mõtlesin hetke, kuid saatsin talle siiski sõbrakutse.

Ta tundub tore poiss. Äkki ta polegi nii sitapea, kui temast räägitakse.

Just sel hetkel saabus Thomaselt sõnum. Sõnumi sisuks oli, et ta vabandab südamest ja mõistab, et oli mulle haiget teinud. Ohkasin ainult ja ignoreerisin teda, pannes telefoni kapi peale laadima. Tahtsin käia pesus ja teha meigi, sest kuueni oli tund aega ja ema saab mind siis Antoni juurde viia.

Ma loodan, et Anton annab mulle nõu, mida Thomasega teha. Ma armastan teda, aga meie vahel on liiga palju lahkhelisi, äkki see suhe pole meile õige..