Printsess 3

7. peatükk

Piiks käis ja telefonile ilmus sõnum. See oli Frankilt.

Me peame kokku saama, tähtis. Kohtume kümne minuti pärast rannas.

Türa kas see kutt ka mõtleb peaga? Kell on alles 7.13. Eriti debiilik. Panin riide, pesin hambad jne ja läksin randa siis. Kell oli 7.43, kui ma sinna jõudsin. Poiss istus liival ja vaatas merd. Läksin kõndisin ta ette.

"No nahui sa-" hakkasin ütlema, kuid nägin ta põskedel pisaraid.

Kükitasin ta ette ja vaatasin talle otsa.

"Mis juhtus?" küsisin murelikult.

"Ma läksin vanematega tülli, sest nad tahavad, et me ära koliksime. Aga mina ei taha kolida, sest siin linnas on mu eluarmastus," ütles ta nutma puhkedes.

Ma kallistasin teda väga kaua. Lasin alles siis lahti, kui ta nutmise oli ära lõpetanud.

"Mis ma nüüd teen?" küsis poiss.

"Räägi oma vanematega rahulikult. Kas su vanemad on kohtunud ka su eluarmastusega? Äkki tema saab aidata natuke kaasa?" küsisin.

"Nad ei ole kohtunud, kuid see tüdruk on imearmas," vastas kutt.

Seest ma läksin tegelikult suht kurvaks. Ma tahaks see tüdruk olla.

"Aga siis räägi tüdrukuga," vastasin.

"Vahet pole, ma kolin siiski ära." vastas ta.

Mu süda murdus. Ta tõusis püsti ja andis kalli mulle ning läks. Ma jäin vett vaatama ja pisarad jooksid.

Ma ei ole kutist nüüdsest kaks aastat midagi kuulnud. Alguses oli raske see minu jaoks, kuid ma olen ära harjunud. Mul on enda maja ning ma käin tööl.

Mul helises telefon.

"Jaa?"  vastasin.

"Tsauki, kuidas sul läinud on?" küsis meeshääl.

Sain aru, et see oli Frank. Üle kahe aasta lihtsalt.

"Hästi ja endal?" vastasin.

"Nii ja naa. Kolisin tagasi siia nüüd. Saame kokku?" küsis poiss.

"No olgu, tule minu juurde siis. Aadress on Sinine 53." ütlesin.

Panin kõne kinni. Vaatasin, et ma ikka korralikult välja näen ning siis ootasin kuni ta kohale jõuab. Uksekell käis ja ma läksin avama. Seal oli Frank. Ta oli nii palju muutunud. Ilusamaks muidugi.

"Hei," ütles ta naeratades.

Vastasin samaga ning kutsusin ta sisse.

************
Sorry, et see natuke lühike 😊