Hüppasin aknast välja, kui kuulsin, et isa juba peksab rusikatega ust.
Jooksin pitžaamas metsa, ega vaadanud tagasi.
Kartsin, et isa jõuab järele.
Jooksin, jooksin ja jooksin, kui järsku lebasid maas ja tundsin valu, mis mind tabas.
Karjusin valust, kuid järsku oli kõik pime.
Kas ma olen surnud?
JE LEEST
Adeline
RomantiekSee tüdruk tunneb endas valu ja mitte sobitumist maailmaga. Ta üritab olla jõuline, aga ta on nagu klaas. Õrn klaas... Kui kukub muutub tuhandeks killuks. Neide kilde on nii palju, et on võimatu neid loendada. Siis, aga teeb tüdruku raskustele saatu...
