365 päeva

(1)PÜHAPÄEV - uus linn

Sõidan vanematega vaikuses linna poole. Mitte päris vaikuses: taustal mängib raadiost tulev muusika. Aknast välja vaadates märkan teeserval kraavis vett joovaid kitsi. Eemal hüpplevad ringi jänesed.

Jään seda pisikest külakest, metsa ja metsloomi igatsema.

"Kui kaua meil veel sõita on?" küsin sättides ennast mugavamalt istuma. Linna ei paista veel niipea tulevat.

"Mõned kilomeetrid veel, kullakene," kihiseb ema ajakirja lugedes.

"Äratage mind siis üles," olen asjade pakkimisest ning autoga sõitmisest väsinud.

>>

"Daisy kullakene, me oleme kohal," kostub kõrvu ema siiras ja pehme hääl.  Avan unised rasked silmad.

Hetkeks üritan mõista ja arusaada kus ma olen. Astun autost välja, et veel rohkem selgust saada. Minu ümbritsevad nii ees, tagant, vasakult kui ka paremalt kortermajad.

"See ongi siis uus koht?" küsin kukalt sügades, millele järgneb unine haigutus.

Isa kohvreid välja tõstes:"See on ajutine peatuspaik. Meie maja ei ole veel päris valmis. Sellega läheb nädalaid aega."

"Miks me siis nii vara linna ära kolisime?" küsin isa aidates. "Peame mõlemad emaga uue tööga juba homme alustama. Ei ole aega logeleda," naljatab isa. Noogutan kõigest.

Kõige viimasena saan autost kätte oma kotid. Ja neid on viis.

"Kuidas ma nende kõigiga üles lähen," pomisen.

"On abi vaja?" kõlab selja tagant võõras hääl, mis mind võpatama paneb. Pööran ümber leides enda eest pikka kasvu heleda juuksetooni ja süngete hallide silmadega noormehe.

"Ma elan samas kortermajas," suunab ta näpuga minu hetkesele uuele elamiskohale.

"Kui see tüli ei tee," naeratan häbelikult ulatades noormehele ühe oma kottidest. Ta naerab:"Võid kaks tükki veel anda. On sul endal lihtsam."

"Ma ei ole nõrk," vastan ise vaevu püsti seistes. Olen kuidagi neli kotti endale kätte võtnud ja pean tunnistama, et koos on need rasked. Noormehele ei jää märkamatuks mu värisevad põlved.

"Nõrk või mitte, aga nii rasked kotid on sulle silmnähtavalt rasked," lausub noormees haarates enda kätte veel kaks spordikotti. Saadan talle kõigest ühe hädise naeratuse.

"Kolmas korrus ja vasakut kätt!" hõikan eest ära liduvale kutile lootes, et ta seda ikka kuulis.

Peagi on ta minu juures tagasi võttes mu käest ka viimased kaks kotti. "Ma saan need ise ära viidud," naeratan. Noormees mühatab:"Las ma olla abivalmis."

"Okei, kui sa seda tahad," annan alla.

"Minu nimi on Daisy," ütlen vaikuse katkestamiseks oma nime. "Ricky," vastab noormees samaga.

Peagi jõudsime uude korterisse sisse. Ricky asetas kotid maha. "Aitäh sulle," tänan teda.

"Peadse kohtumiseni," sõnab ta veel ning siis lahkudes. Jooksen elutoas olevale rõdule ning jään ootama kuniks ta trepikojast väljub. Ma lihtsalt eeldan, et ta elab teises trepikojas. Sisetunne ütleb.

Ja sisetunne ei valetanudki.

Ricky väljubki mõned sekundid hiljem trepikojast ning võtab suuna paremale jäävasse trepikotta.

"Ja kes see tore noormees oli?" tunneb ema huvi. "Ricky," vastan rõduust kinni pannes. "Elab samas kortermajas," lisan juurde.

"Kuidas korter tundub?" liitub meiega ka isa. Kehitan õlgu naerdes:"Ma ei ole jõudnud veel ringi vaadata."

Vaatan pisut teravama pilguga elutuba ja siin olevaid asju. Minust paremale jääb diivan, mis ei ole väike ega ka suur, kuid piisavalt paras, et nii mind kui ka vanemaid ära mahutada. Diivani ees on pisut vanamoodne, kuid uuema aja läikega laud, mida katab pitsiline laualina ja küünlaalus. Minust vasakule jääb taas vanamoodne, kuid korraliku välimusega telekakapp. Telekakapil olevat riiulitel on tolmukihi alla mattunud palju vanu raamatuid ja ega telekat ise pole ka ammu puhastatud.

"Me vahetame elutoas mööbli välja," lausub isa. "Miks? Me ei jää ju siia kauaks," tunnen huvi. Isa:"Vanast majast toome mööbli siia. Uus pererahvas seal olevat mööblit ei tahtnud ja selle korteriomanik ei olnud uuele mööblile ka vastu."

Noogutan:"Kõigis tubades vahetame ära?" küsin isale järele sammudes. Ta noogutab vastuseks ja siis avab nii vasakul kui ka paremal olevad uksed.

"Kumba tuba soovid?" uurib isa ka nüüd ise pisut ringi vaadates.

Käin mõlemad toad läbi. Miski tõmbab mind väiksema toa poole. Need tumepunased seinad, pisut kollakaks tõmbunud lagi ja hästi natukene krigisev põrand- tundub õige mu jaoks.

"Kindel, et suuremat tuba ei taha?" küsib isa igaks juhkus üle. Noogutan endale kindlaks jäädes.

Vaatan aknast välja, et paremini ümbrusega tutvuda. See osutub siiski väga mõttetuks tegevuseks, sest kortermaju on ümber palju ja nende taha ma ei näe.

"Tütreke," kiikab ema ukse vahelt sisse. Ema ulatab täispumbatava madratsi ja pumba lausudes:"Kogu mööbel tuleb alles homme. Loodan, et sa ei pane pahaks." "Ei pane," on mu vastus lihtne.

Kui madrats täis sai pumbatud, otsustan koridorist ka oma asjad tuua, et need seal kellegile jalgu ei jäeks.

"Daisy!" hõikab ema mind köögist. Sean kiired sammud kööki, kus ma polegi jõudnud veel ringi vaadata.

"Näed, see tuleb sul ära täita ja homme uude kooli kaasa võtta," ulatab ta mulle paberlehe. Võtan selle vastu toolile istudes.

"Kes homme mööbli vastu võtab, kui mitte kedagi kodus ei ole?" küsin samal ajal lehte täites.

Ema püsti tõustes:"Selleks ajaks oleme isaga mõlemad kodus ja saame kõik paika sättida, enne kui sa koolist jõuad."

"Aga ma võin ju appi ka jääda," pakun välja.

"Ma ei taha, et sa nii totra asja pärast esimesel päeval uuest koolist puuduksid," turtsatab ema.

"Okei," olen sunnitud nõustuma.

Mõned minutid hiljem tuleb isa kööki:"Me lähme emaga lähedal asuvasse poodi. Tahad kaasa tulla? Saame pisut ümbrusega tutvuda."

Noogutan:"Ma lähen vahetan riided ära."

>>

"Siin tundub kõik kuidagi nii vaikne," sõnab ema ringi vaadates. "Siinne ümbrus pidigi vaikne olema. Pisut kõhedust tekitav, kas pole?" manitseb isa.

"Ei ole vaja hirmutada," torisen rohkem endale nina alla.

Poodi sisenedes komistan vastu kedagi ja see järel kukun maha. Vanemad oma kiirete sammude tõttu ilmselgelt seda ei näinud.

"Vabandust," pomisen püsti tõustes.

"Järgmine kord võiksid vaadata, kuhu kõnnid," lausub keegi eriti karmil toonil.

Tõstan häbi tundes pilgu ülesse. Mulle vaatab vastu tumedapäine pisut lokkis juustega poiss. Tema huult on kaunistamas huuleneet ja parempoolset kulmu kulmuneet. Noormehe helerohelistest silmadest valgub välja pahameelt.

"Vabandust," sõnan veelkord ja ruttan siis vanematele järele.

Tunnen, kuidas noormehe pilk mind saadab kuniks riiulite vahele ära olen kadunud.