365 päeva

(10)TEISIPÄEV - teda ei ole

Pühapäev ja esmaspäev olid kõige mõttetumad päevad üldse.

Nüüd praegu, teisipäeval, üksi bussis loksudes tunnen pisut muret Jordani pärast. Laupäeval jätsin ma ta siiski üksi ja see endiselt piinab mind. Ma ei ole näinud teda enam rõdu peal ja ammu ilmagi mitte koolis. Täna ta ka ilmselgelt ei tule, sest bussis teda ei ole.

Vean rasked sammud koolimaja suunas. Tunnen väsimust ja mingil määral ka ärevust. Miski kripeldab tekitades hingamisraskusi.

Seisatan hetkeks tõmmates kopsud täis pisut kevadist õhku ja sean sammud siis koolimajja.

"Hei Daisy," tervitab mind Justin. "Hei Justin," tervitan teda viisakusest vastu. "Hei Daisy," kõnnib minust kamp kutte mööda.

Ega see viisakus ometi selle video pärast ei ole?

"Daisy, Daisy, Daisy!" jookseb Rachel minu suunas. "Rahu nüüd," naeran, kui tüdruk minuni jõudnud on. Rachel hingeldades:"Kõik on sinust järsku nii huvitatud. Käivad ja ainult küsivad mu käest sinu kohta." "Mina ei saa sinna nüüd küll midagi parata," muigan.

Rachel togib mind õlast:"Sa panid seal peol ju ikka täiega hullu." Ohkan:"Lõpetame sellest peost nüüd rääkisime. Mõlemad Florga eile ainult patrasite sellest."

Klassi jõudes on enamus õpilasi koos õpetajaga juba kohal. Suunan pilgu Jordani pingile, kus ei ole poisist jälgegi.

Miski minu sees siiski lootis, et ta on kooli tulnud.

"Nii, täna teeme ühe pisikese tunnikontrolli," plakustab geograafia õpetaja tasaselt käsi. Klassis läheb koheselt lahti üks mõttetu vingumine.

"Ma ei oska ju geograafiat," vingub Rachel. "Võid minu käest abi küsida," sosistan Rachelile, kellel kohe naeratus näole tekib.

Õpetaja jagab kõigile kätte tunnikontrollid. Muidugi on need erinevad.

"Ma saan kahe," pomiseb Flora minu ja Racheli taga. "Pane oma ajurakukesed tööle ja küll sa selle nelja ära kätte saad," lausun naerdes.

Vaatan Racheli lehte, mis on täiesti tühi. Ainult nime ja kuupäeva on suutnud tüdruk üles kirjutada.

"Esimene vastus on Itaalia," sosistan võimalikult vaikselt, samal ajal nuputades oma lehel olevatele viimasele kahele küsimusele vastust.

"Teine vastus on Justin Trudeau," sosistan jälle ja siis tõusen püsti ning viin oma töö õpetaja lauale.

"Nii ruttu valmis?" on õpetaja pisut üllatunud. Noogutan õrnalt naeratades. "Kontrollime siis kohe ka ära," haarab ta topsist pastaka.

Silman kuidas õpetaja järjest plusse kirjutab. Ta seisatab viimase küsimuse peal suunates pilgu minule:"Oled kindel ikka, et see õige vastus on?" Kehitan õlgu:"Kui see 66 171 ei ole, siis on 56 171."

"Tubli, vastus on 56 171. Panen selle eest siiski pool punkti ja hinne on viis. Võid kohale istuda," saadab õpetaja mu kohale tagasi.

"Palun kontrollige oma vastused ilusti üle," sõnab veel õpetaja.

Maha istudes tunnen Racheli pilku endal. Vaatan ta töö üle. Muigan, sest enamus vastudes on tal õiged, kuid silma jääb neljas ja kuues.

"Neljas on Uus-Meremaa ja kuues 316 ruutkilomeetrit," sosistan. "Aitäh," pomiseb tüdruk valed vastused ära kustudes ja siis õiged lisades.

"Teil on aega veel kaks minutit. Ma tahan enne tunni lõppu tööd ära kontrollida," seletab õpetaja.

Poole tunni möödudes ongi õpetaja tööd ära kontrollinud ning praegu jagab ta neid kätte.

"Mis sa said Flora?" keeran ennast tüdruku suunas. "Tänu sinule nelja," naeratab ta. Kergitan kulmu:"Aga ma aitasin ju Rachelit." "Ma kuulasin pealt," teeb tüdruk naerma hakates silma.

"Omg ma sain viie miinuse!" kilkab Rachel mulle kaela hüpates. "See üldse ei reeda, et ma sind aitasin," sosistan. "Vabandust," taganeb tüdruk naerdes.

>>

Enne koju minemist otsustan läbi käia Jordani juures. Ma pean teadma kas temaga on ikka kõik korras.

Ukseni jõudes märkan, et see on pisut praokil. "Jordan?" ütlen noormehe nime korterisse sisse astudes. Korteris valitseb täielik vaikus.

Võtan jalanõud jalast, et edasi minna, aga ehmun küsimuse peale:"Mida sa tahad siit?" Keeran ümber leides punaste ja kottis silmadega Jordani enda eest.

"Ma tulin vaatama kas sinuga on kõik korras," kokutan midagi kokku. Ta on häiritud minu siin olekust.

"Miks peab sind huvitama kas minuga on kõik korras või ei?" nähvab ta seekord köögi suunas kõndides.

Järgnen talle.

Mu tähelepanu pälvib laual olevad pisikesed kotikesed. Ühes kotis on midagi rohelist ja teises kotis valge pulber.

"Sa tarbid narkootikume?" pole minu asi seda küsida, aga sõnad lipsasid juba üle mu huulte.

"Mis see sinu asi on?!" käratab ta vihaselt. "Ega ei olegi!" pasundan vihaselt vastu.

Endalegi aru andmata kallan valge pulbri kraanikausist alla.

"Segane oled või?" lükkab Jordan mind vihaselt eemale. Löön oma selja vastu kapinurka ära.

"Kao minema siit," on ta vihane. Nagu tõsiselt vihne.

"Sa oled narkar," ütlen kutile silma vaadates ja näen tema pilgust, et see haavas teda. "Sa ei tea mitte midagi ja parem kao siit enne, kui ma oma tegude eest ei vastuta," kõlab Jordan ähvardavalt.

Kõnnin poisist mööda haarates endaga kaasa alles jäänud kotikese, sees mingi roheline kokkusurutud muru meenutav asi.

"Anna see siia," järgneb mulle Jordan. "Ei anna," olen sellele vastu. "See ei kuulu sulle," üritab ta seda mu käest ära saada, aga see ei õnnestu. Ta on väsinud. Jordan on väsinud.

Kõnnin elutuppa ning istun diivanile.

"Tule siia," kutsun Jordanit. "Ma ei taha," on ta sellele vastu. Ohkan:"Sa pead magama." "Ma ei taha," on poiss närvilisemaks muutumas.

"Kas su vend teab, et narkootikume tarvitad?" küsin. Jordan raputab pead:"Ei ja see pole tema asi ka mida ma oma eluga teed." "Okei," noogutan ja siis jätkan:"kui sa ei taha, et ta teada saab, siis tule siia ja viska mu jalgade peale pikali. Sa vajad und."

"Aga ainult hetkeks," annab Jordan alla.

Ta paneb oma pea mu jalgadele samal ajal silmad sulgedes. "Miks sa koolis ei käinud?" küsin noormehe pea silitades. Jordan ohkab:"Ma ei pea sulle aru andma." "Ma tean," olene sellega nõus. "Aga ma tahan ikkagi teada," ei jäta ma järgi.

Jordan ei vasta midagi. Kuulen kuidas ta tasaselt nohisema hakkab.

Asend muutub lõpuks ebamugavaks tehes mu seljale haiget, mille eelnevalt köögis vastu kapinurka ära lõin.

Rooman kuidagi poisi alt välja ning sean sammud elutoas rippuva peegli juurde. Tõstan särgi üles nähes pisemat sorti haava oma seljal.

"Daisy, Daisy kus sa oled?" ehmub Jordan üles otsides oma pilguga mind.

Ta märkab, et seisan peegli juures ja ta märkab peeglisse vaadates ka seda pisikest haava.

"Kõik on korras," lausun ruttu nähes, kui kaameks Jordani nägu tõmbub. "Ma tegin sulle jälle haiget," hakkab poiss ennast meeleheitlikult kiigutama haarates kätega juustest.

"Kõik on korras. Sa olid endast väljas. Viska pikali ja maga edasi," kõnnin ta juurde.

Istun diivanile samal ajal taskust telefoni võttes. Ema on saatnud sõnumi, et ootab mind koju.

"Ma ei saa ju teda üksi praegu jätta," ohkan vaadates rahulikult unne suikunud Jordanit.