365 päeva

(11)KOLMAPÄEV - ignoreerijad

"Hei Daisy," tuleb keksides minu juurde klassiõde Stella. "Hei," vastan samaga. "Kuule," alustab ta pisut häbelikult. Vaatan kulmu kortsudades otsa. "Sa saad Justiniga läbi eks? Kui head läbisaamised sul Jordaniga on?" küsib Stella.

Kehitan õlgu:"See et ühega läbi saan, ei tähenda, et teisega ka. Või mis?"

Stella mõtlikult:"Ma mõtlesin, et äkki õnnestub sul Justini kaudu Jordaniga sõbraks saada ja siis mind ja Jordanit omavahel tuttavaks teha."

"Miks ma peaksin midagi sellist tegema?" ristan käed. "Alusta ise Jordaniga jututeemat. Lihtne," lisan juurde.

Tüdruk ohkab raskelt:"Olen üritanud, aga siiani ei ole õnnestunud. See on nii tüütu."

Pööritan kõigest klassi kõndides silmi. Näen viimases pingis Jordani istumas.

"Näe Jordan on seal, mine istu tema kõrvale ja räägi ise," suunan Stella jaoks käe poisi suunas. "Ei ma ei julge, mine ise," lükkab tüdruk mind laua suunas.

Ohkan alla andes ning istungi poisi kõrvale.

"Hei," pomisen rohkem endale nina alla. Jordan nihutab ennast eemale pannes kõrvaklapid pähe.

Kas ta ignoreerib mind?

Togin oma sõrmega vastu ta selga, millega pälvin poisi tähelepanu, kuid ainult hetkeks. Ta saadab mulle kurjemat sorti pilgu ja keerab ennast eelnevasse asendisse tagasi.

Kui õpetaja klassi tuleb, otsustab Jordan siiski kõrvaklapid kõrvast võtta ja süveneda.

"Ma tahan sinuga Stellast rääkida," sosistan talle lähemale nõjutades. Kuulen ainult kuidas ta ohkab, vastust andmata.

Kuidas ma peaksin selle tummahambaga rääkima, Stella?

"Järgne mulle minuti pärast vetsu," pomisen pahuralt püsti tõustes ja siis õpetajale lausudes:"Ma lähen käin tualetis."

Õpetaja pomiseb midagi, kuid annab noogutades loa minna.

Viis minutit on möödunud, aga teda ikka ei ole. Tualetist väljudes ja edasi klassi suunas kõndides näen kuidas Stella on vastu seina surutud. Jordani üks käsi tüdruku pea kohal vastu seina toetamas ning teine reit silitamas.

Neelatan raskelt.

Kõnnin neist ükskõikselt mööda, kuid mu peatab Stella mind tänades. Vaatan talle kõigest fake naeratusega otsa ning sisenen klassi.

"Daisy, kas sa Stellat ja Jordanit ka nägid?" küsib õpetaja pahaselt. "Amelevad koridoris," torisen midagi vastu.

Õpetaja kõnnib klassist välja ja peagi on kuulda karjumist, et kuidas koolis selline ameline on kategooriliselt keelatud ja maine rikkumine.

Istun maha ning alustan tunnitööga.

Miski närib mu hinge ja ma ei tea mis. Mu süda tahab plahvatada, et ta kunagi enam midagi tundma ei peaks.

Näen silmanurgast kuidas Jordan minu kõrvale istub. Nüüd olen mina see, kes ennast eemale nihutab, pöörates poisile praktiliselt selja.

Tunnen kedagi mind toksimas. Jordan.

Keeran ümber vaadates teda pahuralt.

"Ma tahan sinuga rääkida," lausub ta vaikselt.

Vastust andmata keeran ennast eelnevasse asendisse tagasi ja jätkan edasi ülesannete lahendamist.

Ma tunnen viha. Tunnen kuidas see aina keeb ja keeb mu sees.

>

"Miks sa kunagi kehalises kaasa ei tee?" kõlan solvunult. "Südamega probleeme," naeratab Rachel. "Kas asi on nii hull?" küsin. Rachel noogutab:"Kehalinekoormus peab olema minimaalne. Muidugi arst ütles, et on parem, kui seda üldse ei ole."