365 päeva

(3)TEISIPÄEV - salapärane klassivend

Loksun bussis kooli olles täiesti oma mõtetes. Minu jaoks hetkel ei eksisteeri kedagi.

Kuid kellegi togimine toob mind maa peale tagasi.

See on Rachel.

"Räägi mulle, kas sulle peod meeldivad?" küsib ta mõstikledes. Krimpsutan nina:"Kunagi meeldisid, nüüd pole mõned kuud kusagile sattunud."

"Aga kas sa tahaksid reedel tulla?" on ta küsimusega ettevaatlik. "Usu mind, sa saad seal kõigiga paremini tuttavaks," lisab Rachel kiiruga juurde.

"Ma mõtlen veel," ei anna ma tüdrukule kindlat vastust.

Kooli jõudes suundun kohe matemaatika klassi. Tunni alguseni on küll kakskümmend minutit, aga peagi on koolimaja täitunud hulganisti rahvaga, ja kes teab, äkki selle rahvamassi sees suudan ära eksida.

Minu üllatuseks ei ole ma klassis üksi. Tagumises pingis istub kõrvaklapid kõrvades ja peagi rütmis kaasa liigutades tumedapäine, pisut lokkis juustega poiss.

Oota nüüd hetkeks. Kas see too noormees ei ole mitte see sama kellele ma poes otsa komistasin? Kes ootas ära, et ma bussist maha ei jääks? Ning kellele ma muidugi eile koolimaja juures otsa koperdasin. See on tema. Ma olen selles kindel.

Viskan koti laua peale, mille peale noormees tagumises pingis ehmub. Kas ta siis ei kuulagi muusikat?

Silmanurgast näen kuidas ta mõlemast kõrvast klapi ära võtab.

"Miks sa nii vara klassis oled?" kõlab tumeda häälega küsimus. "Ma kardan rahvamassis sees ära eksida," vastan rohkem endale nina alla pomisedes samal ajal kotist vajalikke asju välja võttes.

"Ja miks sa varem klassis oled?" ei oska ma suud kinni hoida. Noormees turtsatab:"Miks ma peaksin sulle vastama?"

"Aga mina ju vastasin," pööran pilgu tema suunas. Ta kehitab kõigest õlgu:"Oleksid võinud ju ka ignoreerida."

>>

"Daisy!" hõikab Rachel minu nime üle söökla. Muidugi paneb see mind võpatama ja pilgud on ka minule suunatud.

Manan näole naeratuse kõndides Racheli juurde.

"Istu meiega," patsutab ta pingile. Asetan kandiku lauale ja siis istudes.

Rachel:"Siin on kõige parem vaade sööklale, mis teeb lihtsamaks sulle inimeste tutvustamise." Noogutan supist ampsu võttes.

"Nii," alustab Rachel üritades kiiruga saia lõpuni mäluda. Mõni sekund hiljem ta jätkab:"Nii, seal kõige tagumises lauas on 12. klassi kõige tüütum ja õelust täis poistekamp. Tegemist ära nendega niisama tee. Neid ei huvita kas oled naissoost. Kui vaja tambivad kõik läbi. Liidriks on seal Justin. Tema vend käib meiega samas klassis, aga tema juurde jõuame hiljem."

Rachel tõmbab vahelduseks hinge ja siis edasi jätkates:"Need kolm lauda, mis seda viimast ümbritsevad, on mõeldud 12nda klassi tibidele. Nagu aru oled saanud siis on meil a,b, c klassid tänu suurele rahvahulga. Igastahes need tibid on kõige tüütumad üldse. Nendega võib nokkida, aga lõpuks tüütab ära see. Nad ei hakka vastu, vaid otsivad tuge sellelt poistekambalt, aga no neid need tšikid kohe üldse ei huvita. Liikudes edasi meie poole on kõik täiesti tavaliseld inimesed. Muidugi peale mu venna Ricky pisikese kamba. Nemad on ka ühed parajalt tüütud sitikad, aga mitte vägivaldsed. Neil on omad kiiksud. Rohkem kedagi erilist ei ole peale Jordani."

Rachel jääb tasa.

"Mis temaga on?" tekib mul kohe küsimus.

"Ma ei oska sulle väga temast midagi rääkida. Ta on salapärane ja ei suhtle kellegagi. Muidugi on liikvel olnud jutud, milline varas ja laamendaja ta on. Olevat kunagi mingid vennad oimetuks peksnud. Karistust ta ei saanud, sest pealtnägijaid ei olnud," räägib Rachel.