365 päeva

(20) Reede - raha

"Ta magab Justini toas," lausub Louis suunates käega magamistoa poole. Noogutan kõigest ning sean sammud sinna poole.

Istun vaikselt voodile, kartes teda üles ajada.

Jordan hingab raskelt. Ta kinnised silmad tõmblevad nagu näeks unenägu. Asetan käe noormehe õlale, seda õrnalt silitama hakates.

"Daisy!" kargab Jordan istukile. "Tasa, tasa. Ma olen siin," sõnan rahulikult.

"Nägin unes, et sa kukkusid sillalt alla ja surid. Aga sa oled siin ja elus," räägib Jordan kergendunult.

"See oli kõigest üks tobe unenägu," naeran.

"Mis sa siin teed?" tõuseb ta istukile. Kehitan õlgu:"Tunnen ennast sellepärast halvasti, et su enne minema ajasin. Ja noh keegi peab sul silma ka peal hoidma."

Jordan ohkab:"Enne, kui sa mu peale pahaseks uuesti saad, siis tea, et sina ja Gerta olete nii erinevad inimesed. Gerta oli tüdruk kellega tegin koos pahandusi ja temaga koos olles ei huvitanud, mis minust saab. Aga sina, sinuga koos olles tahan paremaks inimeseks saada. Tahan elada normaalselt elu. Usun, et suudan ja saaksin sellega hakkama."

Noogutan:"Ma usun sinusse Jordan. Lihtsalt see teadmine, et mul kaksikõde oli ja et mu vanemad sellest mulle ei rääkinud ja et kõik koolis sellest teadsid, ma plahvatasin."

"Seega meie vahel on kõik okei?" küsib Jordan. "Mhm," vastan.

"Kuidas sa ennast muidu tunned? Poisid tahavad peole minna," tunnen huvi. Jordan kehitab õlgu:"Okeilt ma arvan. Tahad koos minna?" Noogutan.

________

"Tule lähme tantsima!" haaran Jordani käest kinni ning tirin ta tantsupõrandale kaasa.

Oleme mõlemad üsnagi purjus ja heas meeleolus.

On kohe näha, et Jordanil on lõbus olla.

Ta naeratab hästi palju.

Ja see on esimene kord nende päevade jooksul, mis ma teda teadnud olen ja temaga koos veetnud olen.

Ühe hetkega jääb muusika tasa ja peale seda on kuulda karjumist ja kiljumist.

"Mis toimub?" küsin Jordanilt, kes segaduses on. "Ma ei tea," vastab ta.

"Hei sina seal! Pööra kohe ümber!" kõlab käsk meie suunas. Jordan pöörab ennast tasaselt ümber samal ajal lükates mind endale selja taha peitu.

"Leidsitegi mu lõpuks üles," naerab ta.

Piilun üle noormehe õla ja näen kedagi tursket meest Jordanit relvaga sihtimas.

Peagi jõuab mulle kohale, kes see relvaga mees on.

"Olaf?" astun Jordani selja tagant välja.

"Daisy?" on ta üllatunud mind nähes.

"Miks sa Jordanit relvaga sihid?" küsin oma kasuvennalt.

"Mida sa selle tolgusega koos teed?" ei vasta ta mu küsimusele. "Jordan on mu klassivend," vastan. "Klassivend? Kas sa elad üksi linnas?" pärib Olaf edasi. Raputan pead:"koos ema ja isaga."

Olaf plaksutab käsi:"Ohoh vanamees sai järsku rikkaks?" "Miks sa ise temaga ei räägi?" ei taha ma isa eest rääkida.

"Sa tead väga hästi, et vanamees viskas mu oma elust välja," turtsatab kasuvend. "Sest sa ise valisid halva tee." lausun.

"Mida sina ka tead," pööritab ta silmi.

"Olaf palun vasta mulle, miks sa Jordanit relvaga sihid?" tahan teada. "Sest see tropp ei ole suutnud oma võlga ära tasuda," läheb Olaf närvi.