Veetagune sügavik 2.osa

67 1 0
                                    

Ma nägin ta nägu. See oli umbes üle 15 vanuses nooruk ja ei näinud üldse paha välja. Ma olin jahmunud kui tema pruunid simad, pikad kõrvad, väikene nina olid mu südame hüppama pannud. Ma olin millegi pärast rahulikumaks jäänud ja süda hüppas rõõmust. Teadsin, et leian oma vanemad siit või... no muid varjente ju ei ole! Seda ma ainult arvasin ja oletasin kuid ega keegi ei tea mis võib mind ees oodata. Kuid taipasin, et olen vee all siis kuidas ma ellu jäin? Sellele küsimusele oskab ainult tema vastata.

Mina:,,Eee, vabandage mind, ma tahtsin küsida, et noh, mis edasi saab.....?". Ma punastasin ja nägin kuidas ta mul käe enda kätte võttis...ma tõmbsin käe ära ja oleksin talle kohe nähvanud...... kuid ütlesin:

Mina: ,,Kus mu vanemad on?". Ma ei sa temast aru, miks kõik nii raske peab olema!

Poiss:,, Ega sa nii ruttu neid ka ei leia... ennem on vaja sul minuga kohtuda!" Ta proovis mind teda vaatama sundida kuid ma andsin talle lõuksi..... Võtsin oma kotti ja teadsin, et pean sinna hotelli jõudma. Ma sain autoukse lahti, aga nii pea kui ma selle lahti tegin oleksin peaaegu ära lämbunud. Ta hoidis lihtsalt nii kõvasti mul kogu keha ümbert kinni.

Poiss haaras mul jalast ja käskis mitte autost välja tulla. Ma olin vihane. Minu viha oli piiritu lihtsalt ta rikkus mu päeva. Ta hoidis mind autos ja ma karjusin kuid ma ei sa aru me ammu surnud ei peaks olema või?!

Telefon helises. Poiss võttis vastu. Adofo, see oli Adofo. Ma võtsin telefoni ja Adofo ütles mulle oma armsa käheda häälega:

Adofo:,, Ära karda! Ta teadis lühemat teed kui mere kaudu minna."Ma rahunesin ja auto hakkas liikuma ja me sõitsime vee all umbes pool tundi.

Ma teadsin, et käitusin õudsalt ja ma vabandasin. Poiss:,,No, sa meeldid mulle vabandust."Ning jätkas: See masin on sinu ema ja isa üks suuremaid leiutisi: allveeauto.

***

Varsti tõusis auto üles ja ma andsin talle sarkastiliselt põsemusi ise hotelli kiirustades ja mu riided olid ka päris märjad. Kuid ma hüüdsin veel poisile:

Mina:,,Loodan, et kunagi veel näeme!". Ta noogutas ja lehvitas. Mina jõudsin hotelli ja sealt edasi kassase, sain võtmed ja siis jooksin oma tuppa ja siis jäin rampväsinult magama. Kell oli 3 öösel.









One Of MilionHikayelerin yaşadığı yer. Şimdi keşfedin