Hommiku päike laotas oma kiiri minu voodile ja sealt edasi otse silma. Ma läksin aina pahuramaks kui linnud väljas laulma hakkasid ja oma korduvat viisijuppi "tsitsi- kleit,tsitsi- kleit" trillerdasid.
Tõusin voodist püsti ja kõndisin akna juurde, mis oli minu hea meeleks lahti kuid öösel ei olnud ikka kaardinaid ees. Siis vaatasin õue. Noh... tere, tere sügis. Tulid eile öösel tagasi või, mis?
Õues laias suur porilomp ja vihmaveetorust tulev vesi oli suures ämbris ei isegi... tünnis! Õues seisis bassein, mis oli ikka päris must ja selle sees oli surnud lind... ma võdistasin õlgu ja püüdsin basseinilt pilku ära saada ja vaadata kõnniteele, kus väiksed lapsed kõndisid. Seal olid lasteaia lapsed. Nad tukerdasid ja sammusid kõrge künka otsa. Nad panid mu naeratama tegin akna
lahti ja hüüdsin valju häälega nii, et terve hoov kõlas.
"Hei, hei!" lehvitasin neile ja nemad mulle vastu. Oleksin alati tahtnud endale väikest õde. Aga temaga ma praegu siin hotellis küll hakkama ei oleks saanud.
Tooli peal lebasid kuivad riided, millega ma eile suurt veealust seiklust pidin läbi elama.
Läksin pessu, sest ma olin liivane. Ma ei tea kuidas, aga jah. Võtsin käterätiku ja nägin, et kell oli 9.23. Nii, nii kell kümme on juba hommiku söök. Tuleb ruttu teha. Võtsin majakaardi ning väljusin oma toast ja minu juurde lippas üsna väsinud näoga teenjatüdruk ja hingas sisse ning välja. Tema käes olev kiri tõmbas mu tähelepanu eemale. Ja nüüd ta lõpuks sõnas.
"Proua.... või see tähendab preili...." ta pidas pikka pausi ja sättis seelikut ja ütles: "Teie kiri on siin."
" Ma ei ole nõus lisatasusid maksma jne... mind ei huvita mingi maksukiri. Mul on kõht tühi.... ma pärast vaatan seda." ometigi tundsin huvi ja rebisin kirja teenja tüdruku käest ja ütlesin talle kärsitult.
"Võite minna!!" siis seadsin sammud kohviku poole milles olevad inimesed mind lahkelt tervitasid ja küsisid küsimusi millele ma vastata ei tahtnud.
Sõin korralikult kõhu täis millele järgnes tooli laua äärde tagasi lükkamine ning kõva häälega minema trampimine mille peale kõik sosistasid ja peaga minu poole nõksatasid.
****
Peale hotelli avastamist ning naabritega tutvumisest jõudsin oma tuppa tagasi ja nägin rohkem kirju, neid oli.... 2, 8... 9 kirja. Mis toimub?
Istusin laua taha ja jätsin oma lühikese jalutuskäigu parki ära. Hakkasin kirju lugema ja ilma midagi tegemata läksid mu silma väga suureks.
Kirjas seisis:
ŞİMDİ OKUDUĞUN
One Of Milion
MaceraMinu teine raamat on sellest imepärasest tüdrukust, kes on ainuke, kes suudab rääkida tuhandeid keeli, olla valmis professor ja mis kõige tähtsam ta on surematu.... Tüdruk on leitud puuotsast keset metsa, väljaspool harjumuspärast elu ja ta on valmi...
