Kui ma vaid suudaksin...

I

Nädalavahetus sai läbi. Kätte jõudis esmaspäev, ning pidin taas kooli minema. Kuid kool pole ainus asi, mis taas esmaspäeval tuli. Nagu alati tuli koos kooli ja esmaspäevaga ka mingisugune suur ja lõputu ärevus, millele peaaegu, et võimatu oli leida sõnu, millega seda iseloomustada. Ilmselt tuleb see kogu sellest inimhulgast ja muust säärasest. Enam pole mul võimalust sellest hetkest pääseda. Ei muusika, lugemise ega käsitööga.

  Kell 6:30 heliseb mu, või pigem suriseb mu käekell, andes sellega märku, et aeg on voodist välja tulla.

Peale kella poolt kaheksat olen juba klassis kus peaks hakkama mu essa tund -inglise keel. Inglise keel ei ole minu jaoks väga raske tund. Tavaliselt saan ma kõigest aru. Välja arvatud need korrad kus peab kirjutama midagi tulevikus või minevikus.

Kui mu neljas tund, eesti keel, oli läbi, siis märkasin minust paar aastat vanema poisi pilku minu suunas. Ma ei suutnud aru saada, kas olen teda varem näinud või ei ole. Kuid ma ei teinud sellest välja ja läksin edasi järgmisesse klassi, sest mul polnud tahtmist klassi minna, kui teised on juba asjadega valmis.

  Minu jaoks on üsna tavaline (kuigi ma vihkan seda kohutavalt), et keegi mind vaatab. Ma olen ainus oma koolis kes on "hull". Teised vaatavadki mind, justkui veidriku. Justkui kellegina, kes nad ise olla ei taha. Võib olla ongi minu eesmärk siin elus näidata normaalsetele inimestele, et nad ei tohi kunagi minusuguseks muutuda?

Aeg on läinud vahepeal kiiresti, isegi väga kiiresti. Talv on saanud läbi ja peagi on kevad. Juba varsti mu sünnipäev ja siis tuleb juba suvi. Millegi pärast on nii, et kui pole suve siis on tunne, et suvi võiks juba tulla, sest see on pikk ja ilma koolita. Kuid kui juba suvi käes on siis lendab ta nii kiiresti, et ei jõuagi õiget suve nautima hakkata, kui juba on suvi läbi ning vihmased ja rõsked sügisilmad on käes.

Kuid hetkel pole suvi kaugeltki läbi. Pole veel isegi alanud, selleni on veel umbes kolm kuud veel minna.

On harilik teisipäev. Nii nagu alati, lähen ma hommikul kooli. Ainus vaheldus igast tavalisest koolipäevast on see, et täna on käsitöö tunnid - mu lemmik tund, koos ajaloo ja geograafiaga.

Kui koolist koju kõndima hakkasin tundsin, et keegi vaatab või kõnnib mu selja taga.

  "Võib-olla lihtsalt sattusin kellegiga samal ajal tulema" mõtlesin ma, sest tavaliselt juhtub ikka, et keegi tuleb minuga samal ajal, sama teed.

  "Anora!" kostis minu selja tagant kellegi hüüe, mis oli madalam, justkui poisi hääl.

Kuna mulle ei meeldi või ma pigem väldin seda, et mind hüütakse avalikus kohas, siis kõndisin ma edasi mööda märtsikuist teed, kus lumi polnud jõudnud veel puudevarju tõttu sulada, ning eirasin toda hüüet mu selja tagant.

"Anora!" kostis taas hüüe mu selja tagant. Kuid ma tegin sama mis eelmine kord, jätkasin kõndimist ning eirasin teda.

"Anora, ma tahan lihtsalt midagi sulle öelda. Palun jää korraks seisma."