Kui ma vaid suudaksin...

III

  Möödunud on umbes kaks kuud. On suvi, päike on taevas ning soojendab kõike, mis tema kiirtele ette jääb- ehk kõike. Sebastian on paar korda peale esimest korda veel minuga rääkinud, kuid ilma sõnades vastusteta. Mis teha, kui ma juba selline olen.

  Kuna mul on tädi, kellel on kodu maal, siis veedan alati ma oma suved siin, keset vaikust ja rahu. Ilma igasuguste inimeste ja muuta, mis segab. Mulle just meeldibki see. Lisaks ei pea ma ka Sebastiani tüütutele küsimustele vastama.

  Kuid kogu selle toreduse keskel on ka üks aga. Mind painab küsimus, miks ta üldse teeb minuga tegemist? Kas see on lihtsalt mingisugune mäng, kus ta on oma sõpradega kihla vedanud, et kas ta suudab mu rääkima panna või ei?

  Võib-olla on tal hoopis tõsi taga? Ei, seda ma ei usu. EI, EI ja veel kord EI. See oleks rõve. Mkm, see ei saa õige olla. Pole võimalustki.
Ta on minust kaks aastat vanem kah.

  Nõnda lamades oma voodis, kassid jalgevahel magamas, kostub mu kõrvu heli. Halb heli. Müristamine. Ma vihkan seda kogu südamest. Aja möödudes muutub hääl aina tugevamaks, ning kartus minus aina kasvab.

  Ma kardan äikest väga. Olen seda alati kartnud ja vihjanud. Ma olen nagu koer või kass, kes mürinat kuuldes kuhugi voodi alla jookseb. See on mul veres, ma ei suuda seda muuta. Samamoodi ei suuda ma muuta ka ennast...

Õnneks vaibub äike ära ning ei jõua siia, kuid siiski jättab endast jälje tugeva vihmaga, mis muudab kogu õue terveks järgmiseks päevaks soo taoliseks.

                             ***

  On nädal enne kooli algust. Kuigi ma olen terve suve, -ja ka eelmise kooliaasta lõppu poole- näinud peaaegu iga öö unes kooli, ei suuda ma ikka seda uskuda. See juhtus liiga kiiresti. Seda, et on esimene september ja, et peab kooli minema.

  Alati on nendes unenägudes kool esitatud halvas valguses. Näiteks, et õpetaja saab minu peale kurjaks ja sõna otseses mõttes röögib terve klassi ees minust, sel hetkel lööb silme eest mustaks, keha hakkab värisema ja mul tuleb teha pingsalt tööd, et mitte seal klassis, toolil mitte kokku kukkuda -minestada.

  Ärkan üles raputusega mida mu keha iseenesest teeb, nagu oleks ma kusagilt kõrgelt alla kukkumas. Tõusen istukile ja korraga avastan, et kogu mu keha on kaetud higiga, ning väriseb, olles kaetud kananahaga.

  See juhtub peaaegu iga hommik niimoodi. Iga kord pole see ja sama unenägu, on erinevad juhtumid koolist, kus tunnen kohutavalt suurt ärevust ja stressi. Igakord ärgates värisevana oma äratuskella peale, kui ma seda pole vahepeal kinni jõudnud vajutada.

  Kaks päeva enne kooli algust - kahekümne üheksandal augustil, kolin ma tagasi oma koju. Tavaline kahetoaline puuküttega korter. Kui tavaliselt ma ootan terve suve, et saaks siia tagasi tulla, mitte kooli, vaid selle pärast, et olla lihtsalt omas kodus. Minule kui mutistlasele on see ainus koht maailmas, kus ma tunnen end veidigi paremini. Kuid see aasta on teist moodi. Ma ei taha.

  Sel suvel sain ma tädi kodus omale teisele korrusele oma toa. Ma ei pidanud seda tuba mitte kellegagi jagama. 

  Kuid kuna mu korter on väike, isegi kohutavalt väike siis pean ma jagama üht ja sama tuba koos oma vennaga. Lihtsalt kohutav. Ja see leiab kestma üheksa kuud ja umbes üks-kaks nädalat...

                            ***

  On esimene september. Täna öösel ei saanud ma üldse und. Võib olla tuli umbes kaks tundi und ja kõik. Kuid ma pole sugugi unine. Ma olen paksult täis mõtteid, ärevust, stressi, kartust, ja kõike muud mis seondub minu vaimse tervisega -see on nii öelda täiesti metsas.

  Hommikul panen riidesse, teen soengu, ja söön veidi, sest söögi isu pole. Aktus algab kell üheksa, kuid ma jõudsin kooli kakskümmend minutit enne seda. Klassis on ainult õpetaja ning üks-kaks õpilast. See aasta istun samasse kohta kuhu eelmine aasta, sest see on ainus koht kuhu mulle meeldiks istuda -teised pingid on mu jaoks liiga võõrad. Ning nii kui nii istuvad mu klassikaaslased klassis kõige viimastesse pinkidesse.
  Ma loodan kogu südamest, et õpetaja ei pane pahaks, et ma samas kohas istun, kus eelmine aasta. Peagi heliseb kell ning peame saali minema, aktus algab. Sinna poole kõndides võitlen ma ärevusega. See tahab mul silme eest mustaks ajada, kuid ma võitlen sellega, et ta jõud ei võidaks.

  Aktus läbi, algab klassijuhatajatund. See pole kunagi just kõige huvitavaim ja toredaim asi olnud, kuid elan selle üle. Tavaliselt räägitakse seal ikka enam vähem sama juttu, mis iga aasta.

  Mu klassi on juurde tulnud kaks uut poissi. Nende välimuse kohta tundub, et on nagu iga tavaline minu klassi poiss. Ei midagi erilist. Naudib kaklemist üle kõige.
Klassijuhatajatund läbi, on ka päev läbi ja hakkan kodu poole sammuna.