Kui ma vaid suudaksin...

V

  On möödunud umbes kuu. Seda on kohutavalt valus ja piinarikkas öelda. See üks kuu on läinud nii aeglaselt ja samas kiiresti. Head ajad, mida on suhteliselt vähe, mööduvad justkui linnutiivul ja halvemad, need lähevad aeglaselt. Sebastianist pole ka eriti kuulda olnud. Ta ei ole isegi minuga enam kaasa tulnud.

  Mul on veider öelda, et kui varem ma absoluutselt vihkasin, seda kui ta minuga rääkida üritas. Kuid nüüd... veider, aga mulle tagant järele mõeldes isegi sutsukene meeldis see. See tõttu, et mul pole sõpru, ega kedagi nii lähedast kellega rääkida.
 
   Kuid see, et lihtsalt üks poiss otsustab minuga rääkida ja see juures ka mitte pahaseks saada, et ta jutule sõnalist vastust ei tule, on lihtsalt... tore.

  Siiani pole ma aru saanud, et miks ta seda teeb. Tema on tore ja nii öelda üks kenamaid poisse kogu mu koolis -ka populaarseim-, koguni alevis. Tal on kohutavalt palju neid tüdrukuid kes "crushivad" teda. Kõik tüdrukud räägivad temast. Kuid nii palju kui ma tean, pole ta kellelegi seni veel midagi vastanud. Äkki on tal on keegi teine?

  Ohh, nii kaugele ma oma mõttedega minna ju ei tahtnud. Rebin oma mõtted sellelt teemalt ja mõtlen teistest asjadest, kuid neid katkestab ema, kes tuleb mu tuppa.

"Tead..." alustab emps, " mul on sulle uudiseid."

"Mis uudiseid?"

"Ma leidsin meile maja"

Vaatan emale suurte silmadega otsa, justkui kuuleksin sellest esimest korda.

"Ära tee sellist nägu. Igatahes, me isaga oleme otsustanud, et me kolime. Me oleme juba ammu tahtnud seda teha ja nüüd äsja tuli just üks kena maja. Mis sa arvad?"

"Ma ei tea isegi.."

"Kõik juhtub nii kähku, ma tean. Aga soovijaid on ilmselt palju ja kui veab siis kahe nädala pärast kolime. "

"Olgu."

                              ***

  Käes on kauoodatud kolimisest päev. Kolimisauto on juba kohal ja ma pakkin oma viimaseid asju. Ma poleks kunagi osanud arvata, et mul nii kohutavalt palju asju on. Suure osa asjadest viskan ma lihtsalt ära, kuna ma millegi pärast olen neid alles hoidnud, isegi kui nad enam kasutust ei leia. Ajaga olen ma muutunud suuremaks minimalistiks kui eales varem.
 
  Siiani tundub kolimine miski nii võimatu. Teadmine, et kui teised kolivad, on nii normaalne. Aga kui mõelda endast, on see miski mis ei ole võimalik.

  Veidikese aja pärast tuleb isa mu tuppa.

"Kas võin need juba ära viia?" küsib isa väsinuna. Kuid see on igati loomulik. Vedada hommikust saati kaste autosse pole just elu lihtsaim töö.

"Jah, ma olen tegelikult juba lõpetanud".

Isa võtab kastid ja läheb.

                            ***

  Viimaks majja jõudes lähen esmalt oma tuppa. Kuid selle leidmine osutub keerulisemaks, kui arvata võis osata.

  Mu vanemad polnud mulle pilte veel majast näidanud. Ning sisse astudes oli ehmatus ikka päris suur. See kõik oli nii... suur ja kaunis.

"Tule, siiapoole" kutsus ema mind.

  Emale järgnedes viis tee läbi koridori, kust paistis köök ja elutuba, wc ning kaks magamistuba.

"Sinu oma on teisel korrusel. Ma pean praegu minema, isa just kutsus. Mine trepist üles ja vasakule."

  Tegin nii nagu öeldud ja leidsin end peagi ühe suurema magamistoa ükse pealt.

  Tuba oli suur. Kolme aknaga mille ees olid rohekad kardinad, maani nagu ma alati olen tahtnud. Uksest paremal pool on maas vedeleb paljas madrats. Ühe akna all on kirjutuslaud ja hall tool selle taga. Ilmselt olid vanemad mulle juba uue laua ja tooli ära ostnud ja need siia toonud. Lauast teisel pool tuba on pappkastid, kus peaksid olema minu asjad ja muu mööbel.

  Istun maas olevale madratsile ääre peale ja ei tee mitte kui midagi. Lihtsalt vaatan tühjusesse ja imetlen. Üks minu suurimaid unistusi on lõpuks täitunud!