Kui ma vaid suudaksin...

VII

Peaaegu, et nädal on möödas, kui ma viimati nägin Stephenit. See kiri mis ta mulle tookord andis on ikka veel avamata, vaatamata minu aina kasvavale uudishimule, mis mul seekord oli.

  Ma istun üksinda kodus, kiri on kinnisena mu laua peal, otse minu nina ees, avamis pool vastu lauda.

Kirja pealmisel poolel on kirjutatud "Preili Anorale".

  Praegu oleks hea aeg selle avamiseks. Kedagi peale minu ja kass Luuna pole kodus. Mul on ideaalne hetk selleks. Aga ma ei saa. Ma ei suuda. Ma tahaks nii väga teada mis seal sees on, kuigi ka kartusega. Kuid miski mu peas jällegi väidab vatupidist. Äkki ma ei peakski seda lahti tegema vaid otse prügikasti lennutama?

  Võibolla, et mul polegi seda vaja avada, sest see võib midagi halba kaasa tuua. Ma isegi ei tea seda, et miks ta mulle andis selle. Võibolla on see seal kirjas...

Ugh.. ma ei tea.

  Värisevate käte ja ei-d väitva peaga lõikan ma ümbriku üsna enam vähem sirge joonega lahti. Nähes ümbriku sees paksu kirja, kukun ma jälle kõhklema.

  Viimaks võtan kirja ümbrikust välja ja jään seda ehmunult vaatama. See on nii paks ja nii ilusasti kirjutatud. Tundub võimatu kuidas selle on kirjutanud poiss.

  Kiri läbi loetud, jään ma enda ette vaatama. Kiri kukub mu väljasirutatud käte vahelt välja otse põrandale. Tõmban käed vastu oma keha, pilk ikka tühja vaatamas. See on viimane piisk karikasse.

Tuleb välja, et ma polegi keegi suvaline tema jaoks. Tal on mu vastu mingisugused tunded, mida ta ise ka ei tea. Tal olevat peas suur sasipundar. Ma ei suuda uskuda, mida ma just lugesin...

                              ***

Ma ei tea, mis minuga toimub. Korrast kui Sebastian mulle kirja andis ja seejärel kiirustades ära läks, on muutunud nii mõndagi.

Mitte füüsiliselt ega muud midagi sellist, vaid muutused on toimunud minus endas. Mul on ikka olnud eriti selle aasta jooksul, et umbes kord kuus olen ma nii öelda depressioonis.

See on ajaline või episoodiline. Ta pole seotud ilmaga ega päikesega, nagu inimesed ikka ütlevad. See lihtsalt tuleb, kogub jõudu ja siis plahvatab mu sees. Seejärel kestab, ning hakkab pikkamisi kahanema.

  Ma ei ole sellest mitte kellelegi midagi rääkinud, sest milleks? Ma ei tea isegi mis see täpsemalt on, ja kuidas seda leevendada.

Ma võib olla, et ei tahagi, et see ära läheks. Ma lihtsalt olen nagu ma olen. Ma ei taha midagi ära võtta ega juurde panna.  Nii mõnelgi põhjusel, mida ma isegi ei tea. See oleks ime, kui oleks olemas inimene, kes oskaks ja teaks.

  Mu tuju on muutunud mitte millekski. Ma ei tunne mitte midagi. Naeratada on peaaegu, et võimatu. Kui ma teeks seda oleks see võlts, sest mitte miski ei suudaks seda reaalseks teha.

Mul on tunne, et ma tahaks lihtsalt istuda oma toas ja teha mitte midagi. Lihtsalt vahtida tühjusesse ilma pilguta. Ma ei taha mitte kellegagi rääkida ega suhelda.

See on praegu kõige viimane asi, mida teha tahta. Mul pole söögiisu ning mu kõht pole tühi. Mul on täiesti ükskõik sellest, et mu toas on 14°c. Kõige rohkem tahaks ma lihtsalt kuskil toa nurgas ära haihtuda, nii et keegi ei saaks seda näha ega tähele panna.

  Õnneks on nüüd vaheaeg. Kahjuks ainult nädala pikkune. Kuigi pikkusel pole vahet, sest ma nii kui nii istun või magan selle aga maha. Ainus hea asi kooliga on see, et see sunnib mind minema välja poole kodu.

See on kohutavalt raske minu jaoks, isegi teades, et see teeb mulle ainult head. Kuigi ka halba, sest siis ma olen veel rohkem endasse tõmbunud, ning seal mind ka kiusatakse.

  Kiusamisega pole mul just kõige halvemad mälestused. Mind on kiusatud päris palju, sest sel ajal olin ma väike tüdruk algklassis ning keegi ei teadnud minust mitte midagi. Praegugi ei teata minust midagi.

Kiusamist enam eriti ei olegi, sest päris raske on kiusata teist inimest kui ta sulle midagi ei vasta. Räägiks nagu seinaga, seda on mulle liigagi palju öeldud.

  Siin ma nüüd olen. Istun üksinda oma toas, uks kinni, kõrvaklappid peas, ning vardad käes. Ma ei taha mitte midagi muud teha, sest mul pole selleks energiat.

Tundub kõrvalt vaatajale päris hea viis kuidas enda vaheaega sisustada mitte millegi tegemisega. Oeh.. kui nad vaid teaks mida ma läbi pean elama...