Kui ma vaid suudaksin...

VIII

Vaheaeg on nüüd juba läbi. Kui sellele järele vaadata siis ei saaks seda õigeks vaheajaks pidada. Ma ei saanud puhata, ma ei saanud midagi erilist teha, sest ma ei teinudki ju midagi.

  Alanud on uus nädal koolis, ning ma olen sama väsinud kui ma olin enne vaheaega. Võib olla, et isegi rohkem väsinud. Närvid keevad üle. Ma ei tea mida teha.

  Kool on olnud päris raske. Raskem kui tavaliselt. Olla nädal aega koolist eemal teebki selle kõik raskemaks. Eriti mulle. Ma ei tea kuidas teised tunnevad. Võib olla teised peale minu ei tunnegi midagi sellist, mida mina tunnen. Ma arvan, et nad ei tunne midagi. Lihtsalt nii nagu ikka. Ei midagi erilist. Mul pole sõpru, kelle käest küsida, ning kellega ma  räägiksin.

  Mul on vahepeal, mõnikord aeg, mil mul on kõige raskem. Seoses kõigega. Stressi ning ärevuse levelid on lakke tõusnud, ja on hullemad kui tavaliselt. Kõik pingutused tunduvad rasked. Nii vaimsed kui füüsiliselt. Meeleolu on kurb. Tundetu võib isegi öelda.

Ei tunne mitte midagi, ei tee mitte midagi, nii ma olengi, suure osa oma ajast. Ning juurde veel lisada suur suur hulk nutmisi, mida tegelikult kokku on lugematu hulk.
 
Seda on väga raske seletada. Selleks ei leidu sõnu. Sõnadeta olukord. Seda on võimalik ainult tunda, mitte seletada. Kui isegi oleks selliseid sõnu olemas, millega seda iseloomustada, siis poleks see ikkagi võimalik. Sest ma ei tea mis minus toimub. Keegi ei tea. Ma olen justkui teadmatuses. Paljud räägivad, et tee seda või teist. Aga kuidas ma teen, kui ma ei suuda. Nad ei tea, mis minu sees toimub, kaasaarvatud mina.

Ma tean, et mul on vaja kellegagi rääkida, kellegagi kellega ma tunnen end hästi ja suudan seda teha. Sellist inimest mul kahjuks pole. Mul on seda iseendalegi väga raske öelda, kuidas ma suudaksin seda siis veel kellegile teisele öelda?

Veel raskem seda välja kirjutada. Ma ei usalda ennast eriti. Ma ei tunne mitte kübetki head iseendas olemises. Ma oleks nagu vangis, ja ei suuda välja sealt tulla.

  Kuna minuga on nii nagu on, siis olen palju kordi otsustanud lihtsalt vaikida.

***

On uus nädal koolis. Minu jaoks on koolis olemine päris raske. Eriti esmaspäevad. Midagi on neis seda, mis mulle ei meeldi või ei sobi. Need on alati olnud rohkem stressi ja ärevuse rohkemad, kui teised kuus päeva nädalas.

  Kooli lähen ma peaaegu alati enne teisi. Umbes kakskümmend minutit enne tundi. Sel ajal pole koolis palju õpilasi ja mul on veidi parem olla. Kui midagi juhtub ja kooli peab minema hiljem, siis on täiesti nii-öelda pekkis. Ma lihtsalt ei suuda.

  Üks hullemaid asju on siis kui sotsiaalpedagoog mu enda juurde kutsub tunni ajast, ja ma pean sinna tundi poole pealt tagasi minema. See on lihtsalt õudne, kuidas kõik mu poole vaatavad. Seda ei saagi lihtsaks tegelikult pidada. Kõige hullem tegelikult ei olegi see mulle otsa vaatamine. Hullem on see, et ma lähen ühest keskkonnast teise.

Sotsiaalpedagoogiga räägin ma tema ruumis. Seal on vaikne ja rahulik. Pole kedagi, kes jookseks suure rutuga mööda või karjuks, mida juhtub kogu aeg. Seal aeg justkui seisab või liigub aeglasemalt kui muidu. Seal on peale minu ainult üks inimene, keda ma tunnen ja usaldan, ning juhtumisi on ta ka mu sugulane.

Kuigi mitte lähisugulane, sest nägin teda selle aasta alguses esimest korda oma elus. On vaid teadmine, et ta on ja sellega asi on lõppenud. Tema juures olla on päris hea. Stressi ja ärevuse tase langeb.

  Kuid kui peab tagasi minema, ning just tunni ajal, siis läheb asi kehvaks. Sel hetkel kui ta mu ees klassi ukse lahti teeb, jääb mul sõna otseses mõttes süda seisma. Kuid korraks. Kõik vaatavad mulle korraga otsa küsivate nägudega.

Terve klass on ebaharilikult vaikne. Justkui oodataks, et mida ma nüüd teen või ütlen. Kuna ma sinna seisma jääda ei saa, pean liikuma oma pinki, kuid silme eest läheb mustaks. Kõikjal hakkab keerlema, mu nägu läheb valgeks ja ma ei suuda. Kuidagi moodi leian ma oma pingi ning istun.

Õpetaja tuleb mu juurde midagi seletama, kuid ma ei saa aru mida. Klass on ikka vaikne. Selja tagant kostub naermist. Mul läheb veel halvemaks.

  See on sõna otseses mõttes vastik. Ma ei talu seda. Ma saan mingil moel aru, et sellised olukorrad aitavad mul sellest kõigest lahti saada.

Aga see on nii paganama raske. Ma ei suuda. Osalt ma isegi ei taha. Ma kardan, et ühel päeval ma kogemata ütlen kellelegi midagi kellele ma mitte kunagi midagi öelnud ei ole.

Ma kardan seda olukorda, mis peale seda tekib. Seda tunnet, mis on sarnane klassi minekul keset tundi. See tunne, kui kõik läheb mustaks.

Ainus, mida tahaks on olla kodus, kuid kui reaalsus kohale jõuab pean ma edasi tegutsema. Aga ma ei oska. Tahaks, et see kõik oleks lihtsalt üks unenägu ja saaks läbi, aga ei. See on reaalsus, nii raske kui see ka on.