Kui ma vaid suudaksin...

II

  Kordus veel paar minu nimelist hüüet, ning siis pidin ma juba tahtmata või mitte seisma jääma, sest hüüdja oli jõudnud mulle järele ja pannud oma käe mulle õlale. Selle peale ma võpatasin ja läksin näost punaseks, nagu oleksin midagi valesti teinud.

  "Anora, hea et sa lõpuks seisma jäid," lausus minu nime hüüdja, ning ma olin üllatunud kui rahulikult ta seda ütles. Tavaliselt saadakse ikka pahaseks mu peale, eriti viimasel ajal.

  "Ma.. ma... vabandust, et ma sind segan ja niimoodi hüüdsin kõigi kostes. Ma tean, sa olen vaikne. Nii, et kõik korras kui sa ei vasta," lausub hüüdja, samal ajal veidi hingeldades.

  Tal on tõsi. Ma olen vaikne, isegi väga väga vaikne. Koolis pole mitte keegi mu häält kuulnud. Õnneks või kahjuks.

  Ma vastan talle väikese naeratusega, mitte õnnelikuga vaid sellisega, mis peaks ütlema justkui, kõik on korras. Kuigi ilmselgelt see ei olnud nii. Mu peas valitseb korraga hiiglaslik sasipundar. Ainus millest mõtlen on, et kuidas tast lahti saada ja koju pääseda.

  "Ma.. ma olen Sebastian. Kümnendast klassist, " rääkis ta närviliselt mulle endast, vaadates mulle silma selliste silmadega millega pole mitte kunagi mitte keegi mulle silma vaadanud. Ma noogutasin ilma sõnu lausumata talle vastuseks, vastates sellega talle, et ma sain tast aru ning ma tean teda, kuigi see oli vale.

  "Ma näen, et sul on kiire kuhugi. Vabandust sind segamast. Ma.. ma lihtsalt tahtsin öelda. Siis... siis on öeldud. Ma... ma lähen nüüd. Näeme mõni teine kord?" küsis Stephen.
Ma noogutasin, olles ise aga kindel, et seda ei juhtu kunagi.

  Koju jõudes kiirustan ma oma tuppa. Panin ukse kinni, ning hüppasin voodisse. Alustuseks kaheksa tundi koolis, mitu kontrolltööd ja hunnik uusi teemasid. Ma olen lihtsalt sisemiselt surnud ja väsinud. Ah, jaa. See Sebastiani asi ka veel. Ma lähen hulluks juba. Ausõna.

  Kust ta üldse tuli? Või mida ta tahtis? Mu peas on jälle üks hiiglaslik sasipundar.

  Mõeldes kogu päevast uinun ma. Ärkan alles umbes kahe tunni pärast, ema kutsumisele. Hõõrus silmi, ning üritan samal ajal aru saada mida ta tahab. Tema kutsest aru saades läksin ma oma toast välja ja kiirustasin alla kööki, sest ema on juba ootamisest alla andmas.

  "Tule, istu nüüd juba, " lausus ema "miks sul nii kaua läks?"

  "Ei kuulnud.. " vastasin.

  "Olgu" vastas ema.

  Imestades miks ta midagi rohkemat ei küsi, hakkan sööma. Kuid liigsest mõtlemisest või kes teab millest, kõrvetan ma oma keele ära.

  "Ai!" hüüan, lükates keele suust välja, et kõrvetusest natukenegi üle saada.

  "Mis on? " küsib ema justkui veidi ehmatunult, ning tõuseb püsti, et võta vett. Vee klaasiga tagasi tulles paneb ta selle minu ette, ning ma võtan selle vastu.