Kui ma vaid suudaksin...

VI

Üks pikem osa :)
--------

Käes on talv. Minu arvates üks kõige ilusamaid, kaunimaid ja maagilisemaid aegu terves aastas. Üldse olen ma pigem talve kui suve inimene. Kõik talvega seonduv on minu jaoks lahe. Isegi suvi ei meeldi mulle. Välja arvatud ainult kooli vaheaja pärast muidugi.

Kolimisest on möödas umbes kaks kuud. Siiani on kõik hästi läinud välja arvatud mu enda enesehinnang. Mulle meeldib, et mul on oma tuba ja see annab mulle privaatsust. Mul on raskusi aga selle korras hoidmisega. Ma kunagi lugesin, et tuba näitab milline on inimene omas peas. Võib olla ongi see nii, et ma olen ka sees sassis?

                             ***

Koolist koju tulles kõnnin mööda tee äärt, millel olev paks lumi üritab tungida mu sinistesse talvesaabastasse, kuid ma ei tee sellest välja.

Juba kaks kuud on mul olnud teistsugune koolitee kui varem. See hirmutab mind päris palju.

Tee ääres on üks suur kase puu, ning ma otsustan minna selle juurde ja vaadata eilse sula tegusid. Need vee pallikese moodi moodustised on nii kaunid, eriti sellel tumedat värvi oksal.

"Tere Anora!" Hüüab keegi mu selja tagant. Ma olin nii süvenenud okstesse, et ma ei pannud teda tähele ja võpatasin end ringi keerates.

"Vabandust ma ei tahtnud sind ehmatada" vastas Stephen.

Vastuseks naeratasin ma oma väikseimat naeratust eales. Ma nii vihkan kui keegi mind ehmatab.

"Ma tõesti ei tahtnud seda teha... Ma nägin, et sa olen kolinud. Muidu ju sa ei käiks seda teed pidi. Tead, ma olen sind isegi näinud. Ma olen su naaber. Vastasmajast. Sealt beežist."

Koju jõudnud, vajun ma seljaga vastu seina.

Kott langes juba varem ukse ääres mu käest maha. Selga vastu seina lohistades, libistan ma end maha istuma, põlved peaaegu, et lõua all.

Mu küünarnukid leiavad aseme mu teksadega kaetud põlvedel ja käelabad mu veidi märjalt laubalt.

Ma ei saa enam millestki aru, pole kunagi aru saanud ja ei saa ka tulevikus. Kõik tundub nii lootusetu ja mõttetu. Miks ma pean käima koolis ja õppima, kui see niikuinii on mõttetu.

Ma ei saa ealeski endale tulevikus tööd, et elada oma kodus. Kui ma seda ei saa, siis miks ma üldse õppima pean? Miks ma üldse pean eksisteerima??

On reede, ma olen nii väsinud sellest nädalast. Ma tunnen end nii tühjana, justkui oleks mul naha all mitte midagi. Ma ei jaksa midagi teha, ma ei oska midagi teha, ma ei suuda midagi teha, ma ei julge midagi teha...

On hea, et kodus pole kedagi peale minu, sest siis peaks ma nendega rääkima. Muidugi seda ma teha ei suuda, eriti praegu. Mu sõnad on justkui kurgus kinni. Isegi mu mõtted on justkui kurgus kinni. Ma ei saa aru mis minuga toimub.

Tundub justkui mind pole siia vaja. Siia maakerale, kus kõik teised on nii perfektsed ja korrektsed. Neil pole ei vigu ega midagi mis mul on. Minus pole mitte midagi head.

Ma võiks ära haihtuda ja keegi ei paneks seda tähele. Kui keegi seda märkaks, siis oleks see ainult sellepärast, et maailm on saanud ideaalseks. Ma tean, et minuseguseid on päris mitu, kogune palju.

Aga mulle tundub, et ma olen ainus idioot siin maa- ilmas. Need kes on minu sugused, on juba ammu kuskilt abi saanud ja paremuse poole tüürivad.

Ma isegi ei taha mitte mingisugust abi. See ei aitaks. See teeks nii palju, et on lihtsalt mõttetu ajaraisk aitajale. Jälle üks põhjus miks mind pole siia vaja.

Aga ei, niipea ma veel siit ära ei lähe. Ma ei julge. Oleks justkui mingisugune takistus mis ei lase mul seda teha.

Mu üks unistustest on see, et mul oleks see inimene, kes kuulaks mind ja ma suudaks ka temaga rääkida ilma raskusteta.  Mul on tihti selline tunne, et tahaks kõik oma peast välja rääkida. Siiani pole seda juhtunud.

Üks põhjustest, miks mul pole "seda inimest" on see, et keegi ei viitsi ja ei jaksa kuulata kogu aeg seda hala.

Kõik ütleksid ainult, et miks sa mulle seda räägid, mitte kellelegi teisele? Vabandage, aga mul pole kedagi teist.

Kõik nimetavad seda lihtsalt halaks ja ülemõtlemiseks. Võib olla see ongi see, aga ürita ise seda läbi elada 24/7. Ehk kohu aeg. Ilma pausideta.

Ma  arvan, et nad oleks juba paari tunniga otsa leidnud. Kuigi jah, ma oleks veel varem kui mul poleks kartust igale asjale.

Ma tean, mul on depressioon. Mul on veel kohutavalt palju asju, aga nende nimetamiseks pole mul jõudu.

Tõusen püsti ja veidi aja pärast magan ma juba voodis, kuna ma olen väga väsinud.

                             ***

On esmaspäev. Alanud on uus kooli nädal, ja ma olen kohutavalt väsinud.

Mõttetes on ainult see, et ma ei suuda. Ajan end voodis püsti, ja üritan end sundides kooli poole suunduma.

Kooli jõudes polnud seal peale paari õpetaja kedagi. Nii on see enamasti igal hommikul. Ma olen hommiku inimene ja hommikud ei tekita mulle erilisi raskusi, välja arvatud mu hiiglaslik ärevus, mis takistab mind mu igal sammul.

Otsustan, et lähen klassi, kus peaks hakkama mu esimene tund ja istun sinna maha. See on väga imelik tunne, istuda klassis kui pole tunnid alanud ja kedagi teist peale minu pole siin.  Selline tunne justkui keegi astuks kohe klassi sisse ja ma pean üles tõusma. Ma isegi ei tea miks.

Kuid siiski otsustan ma minna klassist välja. Olles koridoris üksinda, näen, et nurga tagant tuleb keegi. Ta on pikka kasvu, tumedate juuste ja silmadega ning keskmise keha ehitusega poiss. Esmapilgul tundub ta minust paar aastat vanem.

Peagi saan aru kellega on tegemist. See on Sebastian. See, kes eelmisel aastal proovis minuga juttu teha. Ma pole teda peaaegu kunagi koolis näinud.

Kuid, miks ta minu poole tuleb? Ja ka vaatab? Mul tekib ärevushoog ja ma sisemiselt loodan, et ta ei tule minuga rääkima.

"Tšau Anora" kostub poisi suust, kui ta on mulle lähedale tulnud. Nii piisavalt lähedale, et kui keegi peale meie oleks veel koridoris, siis nad ei kuuleks teda mitte kuidagi moodi.

"Vabandust. Ma tean, ma tulin valel ajal. Aga mul pole võimalust muul ajal tulla. See, kui ma varem rääkisin sinuga tee peal, siis mu sõbrad nägid seda. Noh, nüüd nad muidugi norivad, " jätkab ta.

Mulle tundub järjest veidramana ja arusaamatuna, miks ta minuga räägib, kui see pole tema sõpradega seotud.

"Ma näen su näost, et sul on raske. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et kui sul... sul abi va... ja on siis või...d mult seda küsi..da" lausub poiss kokutades mulle.

Nüüd tundub mulle veel segasemana, mida ta must tahab. Kas tal on plaan mind rääkima panna?

"Mul on sulle see.." ta ulatab mulle ümbriku ja sõnab, "Ma nüüd lähen.. head aega!"  Poiss lehvitab mulle oma tee pealt, kui ta närviliselt minema kiirustab.

Ümbriku otsustan ma lahti teha võib olla kodus. Ma olen liiga uudishimulik, et teada juba saada mis seal on...

Kuigi samas ei taha ma seda ka teada.