Kui ma vaid suudaksin...

IV

Koju jõudnud, tunnen kuidas kogu mu keha väriseb. Mitte midagi muud. Lihtsalt väriseb. Silme ees kisub mustaks, ning et mitte täiesti ära kustuda, toetan käega end vastu seina. Kuid see ei aita sugugi. Kuna ma ei soovi olla siin koridoris, kus igaüks minu perest mind näha võib, tõstan ma oma vastu seina surutud keha sirgu, võtan tossud jalast ning liigun oma toa poole. Tegelikult see polegi minu oma tuba, vaid minu venna ja minu tuba kahe peale.

Ma vihkan seda nii seesmiselt kui välimiselt. Mul pole seda "oma kohta", kus lihtsalt uks kinni panna ning kogu maailma kärast eemale hoida. Mul pole kohta, kus end patja tühjaks nutta, nagu iga teine minu vanune. Mul pole seda oma kohta kuhu võiks jätta oma isiklikud asjad, ilma, et keegi neid loeks, vaataks, lõhuks või ära rikuks.

Ma olen vaikne inimene. Tegelikult väga vaikne. Keegi peale mu perekonna ja mõne lähema sugulase pole minu häält kuulnud. Seetõttu olen ma kogenud kohutavalt palju negatiivsust, kiusamist, karjumist, sõna otseses mõttes röökimist, näpuga näitamist ja väga palju muud.

Mu üks suurimaid soove ja unistusi on saada mu oma tuba, kus saaks vaikselt olla. Vaikne inimene ikka vaikses kohas.

Oma tuppa jõudes rõõmustan veidi, et kedagi pole peale mu ema kodus. Panen ukse vaikselt enda tagant kinni, kuid mitte lenksu. Ma ei soovi tõmmata endale hetkel mitte kellegi tähelepanu, peale terve päeva olemist koos üle saja inimesega. Hetkel vajan ma kõige rohkem üksindust.

Tunnen, et mu iiveldus ja värisemine pole ikka ära läinud. Tunnen kuidas silme eest läheb mustaks, ning toetan kätega vastu seina, mis jääb minust paremale. Hetke pärast toetan ka pea vastu seina, nii, et käelabad jäävad pea ja seina vahele. Korraga läheb kõik mustaks...

Tõusen püsti ja vaatan ringi. Üritan aru saada, miks ma laman põrandal. Liigutan ennast veidi, et minna rätsepa istesse ja toetan küünarnukkid põlvele ning käelaba otsmikule.

Korraga saan ma aru, et kogu mu nägu on läbi märg. Sama moodi on märg ka kogu mu keha.
Tõusen püsti ja lähen võtan uksekõrvalt oma koolikoti mis ma ennist sinna visanud olin.
Ma lähen laua äärde ja võtan istet. Korraga meenub mulle kõik, kõik see iiveldus ja värisemine, silm eest mustaks tõmbumine ja kõikumine, kuna oli tunne et maapind loksub. Korraga muutus kõik mustaks ja hetke pärast leian ma end põrandal kokku kukkununa. Sellel on ainult üks võimalus- tõendus sellele kui palju ma tegelikult kardan olla sotsiaalsetes kohtades, nagu kool.

Ma loodan, et keegi ei kuulnud seda kuidas ma kokku kukkusin. Ma tõsiselt loodan.

"Anora!" kostub ema hääl, justkui ta oleks mu mõtteid kuulnud. Koos ema hüüdega kaasnevad ka sammud minu toa poole.

"Mis on?" vastan, lootes, et see pole seotud eelnevaga.

"Mis kolks see oli, natuke aega tagasi?" küsib ema, kui ta oli kohale jõudnud.

"Ei midagi"

"Kuis siis ei midagi. Ma ju ise kuulsin kuidas siit poolt kolks käis veidi peale seda kui sa siia tulid."

"Võib olla tuli see naabritelt. Nad kolistavad ju kogu aeg."

"Ilmselt jah, nad ju kolivad."

"Jah"

"Tead, ma mõtlesin, et me võiks kunagi ka kolida. Siin pole eriti ruumi. Ja see ka pole eriti hea, et sa siin temaga koos ühes toas elad"

"Lõpuks ometi!" ma olen seda nii kaua oodanud, et lõpuks siit ükskord ära minna.

"Ei, ma pole veel midagi lubanud. See on ainult üks mõtte. Sa olen nii kaua juba sellest rääkinud ja siin pole ruumi ka, nii et muud üle ei jäägi."

Vastuseks ma naeratan väikselt ning ema läheb ära, et kartuleid kurnata.