Võitmatu tüdruk

2 - Võõra poisiga tutvumine

Järgmine päev oli vaba ja kuna Bianka pidi linna minema, läksin mina poksisaali. Ma polnud seal ammu käinud ja kuna see on mu lemmik tegevus siis kavatsesin ennast parandada. Ma peksin poksikotti ja tunne oli hea, kõik ilusa rikkus Alissia mälupilt. Tema naeratus ja tema armsad silmad kui ta midagi väga tahtis.

"On sinuga kõik korras?" küsis keegi minu tagant ning sellega kustusid ka mälupildid.

"Mida sina siin teed?"

"Ma käin iga päev trennis. Muide mu nimi on Nathan."

"Ariana."

"Ma tean. Sa oled kuulus nii trennis kui ka koolis."

"Tegelikult Nathan tahtsin ma küsida et kuidas sa mu õest ja emast tead. Ma saan aru et jutud liiguvad kuid see juhtus ammu."

"Ma käisin su õe ja ema matustel."

"Sa olid seal?" küsisin uskumatult.

"Jah, kuid sa olid nii tuim et ei pannud mind tähelegi. Mõtle vaid ma pidin ainult ühe väikese kakluse tegema et püüda natukenegi su tähele panu."

"See kaklus oli meelega?"

"Jap, see vastane oli mu parim sõber. Ma tõesti imestasin et Luisa uskuma jäi et me tema pärast kakleme."

Hakkasin naerma ja vaatasin Nathani.

"Sa lasid end verele lüüa aint sellepärast et mu tähele panu saada."

"Tegelikult nii kaugele see asi ei pidanud minema kuid sõber nägi et sind ei kotti see kaklus ning lõi kõvemini. Pärast ta muidugi irvitas et olin selle ära teeninud."

"Sa oled kõige imelikum poiss keda kohtan.. Kas sa päriselt ka käid siin trennis.."

"Ei. Ma käin selle taolises kuid kuskil mujal."

Kui Nathanil õnnestus mind veenda peale trenni kohvile tulema siis ta jättis mind üksi harjutama lööke. Edasi poksikotti tagudes ei tulnud õe nägugi mällu vaid hoopis Nathani. Mu suule ilmus naeratus mis püsis terve trenni aja.

Eelnev õhtu läks suurepäraselt. Ma sain Nathanist ja tema perest rohkem teada, muidugi ei jäänud mu õde mainimata kuna tuli välja et ta mängis Nathani elus suurt rolli.

Isa oli juba kodus kui ma jõudsin. Ta vaatas mind ning naeratas.

"Mis on?"

"Sa naeratad esimest korda peale juhtunut" ütles isa ja nägin et see tegi teda õnnelikuks.

"Jah sest ma olen õnnelik. Täna oli üks kõige paremaid päevi taas mu elus.

"Mis juhtus ?"

"Ma kohtasin kedagi ja tema nimi on LOOTUS. Ma sain aru et ma pole ainus kes kaotab oma elus nii suure osa. Ma taipasin et mu õde võis olla kellegile sama hinnaline kui mulle. Isa ma jään neid tohutult igatsema kuid ma pean edasi minema kui mitte enda pärast siis vähemalt sinu."

"Tänan sind. Ma tõesti loodan et sa hakkad elu nautima kuna kunagi me ei tea millal on viimane päev."

"Jah, nii see on. Ma lähen magama. Head ööd."

"Head ööd."'

Terve öö näis kõik korras olevat seni kuni nägin und. Õnnetuse ööst, kuidas auto kaotas juhtivuse ning käis mitu korda üle katuse. "Jookse Ariana, sa ei saa enam mind ning ema päästa. Jookse" karjus Alissia. Ma jooksin kuid mind pani peatuma püssi lask. Vaatasin tagasi, nägin õe pilku mis vaatas mind ja meest kes suunas relva minu poole...

Ärkasin külma higiga ja hingeldades. Kõik oli alguses tagasi, ma ei suutnud elada sellega. Jooksin kodust välja, ainult öö riietes. Jalad viisid mu sillani, ma astusin äärele olles valmis hüppama.

"Ariana, mida sa teed?" küsis Nathan

"Ma ei suuda elada sellega. Ma näen iga päev õe nägu kuidas ta mind vaatas. Nathan...Ma ei suuda...Lase mul minna.."

"Ariana aga su isa.. Ta vajab sind."

"Ei, tal on minuta parem. Arvad et ma ei tuleta talle meelde ema või õde. Salaja ta kindlasti süüdistab mind."

"Kuidas sa saad nii moodi mõelda.. Ariana ta armastab sind.. Mina armastan sind.." vaatasin Nathani ning näginta näost et ta ei valeta. Ta tõesti armastab mind. Hüppasin tema poole tee peale ning ta kallistas mind. Ma peitsin oma näo ta pluusisse ning nutsin.

Nathan saatis mu koju. Ta kallistas mind ning mul oli tunne nagu ei tahakski tast lahti lasta..

..............................................................................................

Kuidas meeldis?