Võitmatu tüdruk

11 - Kohtumine lapsepõlve sõbraga

Iga rakk mu kehas valutas kuna jooksin... Ma ei tahtnud peatuda sest teadsin et sellisel juhul ma kukun kokku.. Mitte väsimusest vaid valust, mida tundsin teades et Nathani kaotamine oli minu enda süü.. Minu enda lollus.. 

Olin tee ja mõtete jälgimisega nii hõivatud et ei märganudki poissi, kes minu ette ilmus.. Nii et ma jooksin ta pikali.. Maandusin tema peal, ehmunud tema ilmumisest..

"Vabandust, ma ei märganud teid.." seletasin paanikas olles..

"Rahunege, pole midagi.. Ma ise olen süüdi.. Mu vend on alati öelnud et unistan joostes liiga palju.." ütles poiss ning ma hakkasin naerma.. Poiss vaatas mulle silma ja ütles: "See kes teid nutma ajas polnud seda väärt.."

"Kuidas te teate?"

"Punased silmad, meik laiali ja sul on teksad jalas.. Veel põhjuseid?"

"Te olete tähelepanelik.. Minu nimi on Ariana.." tutvustasin end ja naeratasin poisile..

"See Ariana...? Võitmatu Ariana?"

"Enam mitte..."

"Kas te ei tunne mind ära? Me mängisime väiksena koos..Ma olen Lucas.."

"Ma ei mäleta siinsest lapsepõlvest midagi.. Andke andeks.."

"Sa ei pea vabandama.."

"Äkki tuled õhtul minu poole.. Ma mõtlen.. et ma tahaksin teada, kui head sõbrad me olime.. Räägid mingi naljaka loo meist.."

"Mulle sobib.."

"Tore.. Kell kuus näeb?"

"Jah" vastas poiss ning jooksis edasi.. Vaatasin talle pikalt järele ja naeratasin..

Kell oli täpselt kuus kui Lucas uksele koputas.. Lasin ta sisse ning minu suureks üllatuseks ei pidanudki ma teda oma isale tutvustama..

"Lucas? Sa oled nii suureks ja nägusaks noormeheks kasvanud... Ma ei teadnudki et Ariana mäletab sind.."

"Ma ei mäletagi.. Lucas tuli et rääkida paar lugu minu lapsepõlvest.."

Üle jäänud õhtu me istusime laua taga ning jutustasime.. Vaatasin Nathani poole ning nauding kasvas kui tema nägu väljendas armukadedust ja viha.. Et seda veel hullemaks teha, võtsin ma Lucase käest kinni.. Lucas vaatas mind nagu armunud poiss ning sel hetkel tõusin ma lauast ja väljusin et minna oma tuppa..

Sain viis minutit rahu kui sisse astus Nathan..

"Mida see pidi tähendama?"

"Mida sa sellega mõtled?"

"Kutsud oma lapsepõlve sõbra siia, võtad talt käest kinni minu nähes.."

"Ma vähemalt ei suudelnud teda.."

"....sa nägid... Sina ja Kristo nägite seda..See ei olnud nii nagu.."

"Aitab.. Ma ei suuda Nathan.. Iga sõna su suus on vale ning ma ei taha enam kuulata.." ütlesin ning läksin toast välja..

Ärkasin telefoni helina peale..

"Jaa"

"Ariana?"

"Alissia?"

"See olen mina.. Aita mind.. Ma olen kohas kus ema alatasa käis.. Ma e..."

"Alissia? Alissia?"

"Aria...na tul...e m...ulle järele!" ütles ta läbi telefoni toru.. Pisarad voolasid mööda põski, kuuldes ta meeleheidet..

"Ma tulen.." ütlesin vaid

Kõndisin majani kus ema veetis oma viimaseid aegu.. Talle meeldis olla kohas kus on rahulik.. Sisenesin ja otsisin asju millega saaksin end kaitsta.. Leidsin seina ääres oleva vibu ning mälestus kuidas ema mind ja õde sellega laskma õpetas trügis pähe.. Ma naeratasin kuna see oli hea mälestus..Õnnelik mälestus..

Kohe see järel tuli nurga tagant välja mitu valvuri sarnast inimest.. Läksin neile vastu ning peksin mõlemad korralikult läbi..

"Ariaaaanaaa!" hüüdis Nathani hääl mu seljatagant ning see järel tundsin teravat valu.. Surusin käe vastu kõhtu ja langesin põlvili.. Nathan püüdis mu kinni ning hoidis mind.. Ta vaatas mitu korda hirmunult kõhu peal olevat haava kust immitses aina rohkem verd..

.......................................................................

Eelviimane osaaa... 

Kuidas ka meeldis?