Võitmatu tüdruk

9 - Danieli ülestunnistus

"Mida?" küsisin uskumatult

"Jah, ma olin seal.. See oli õhtu mil Alissia mulle helistas. Ta seletas segaselt ja mainis et nad said midagi sinu kohta teada.. Ausalt, ma ei tea rohkem midagi.." seletas Daniel siiralt

"Need fotod?"

"See tuba kuulus kunagi sulle.. Sa olid siis nelja aastane, kui toimus majas rünnak.. Su kasuisa segas end millesegi ja rünnaku eesmärk oli teha sulle haiget.."

"Miks just mulle?" 

"...sest sa olid ainuke inimene kellest ta hoolis.. Sul ja Alissial on ühine isa kuid mitte ema. Alissia ema survestas kogu aeg teie isa ja lõpuks ta ei kannatanud seda välja.."

"Nii et mu isa pettis teda..."

"Jah, ta kohtas peol, selle maja omaniku ja magas temaga.. Ta ei osanud arvatagi et naine on abiellus, rikkas ja jääb temast veel rasedaks.. See võib valus olla kuid su isa ei tahtnud sinust alguses midagi teada.."

"Miks?" 

"Ma ei tea.. Ta oli abiellu mees ja ühe tütre isa.. Äkki sel ajal ta arvas et sellest piisab.. Kui sinu ema mees sind esimest korda nägi, ei suutnud ta sind vihata.. Ta oli õnnelik ja just sinu pärast nad ei lahutanud.. Sa ei osanud kõndidagi veel, kui kasuisa hakkas sulle poksimist õpetama."

"See pärast ongi mul huvi poksimise vastu.."

"Võib-olla.. Kuna kasuisa kiindus sinusse siis ei tahtnud ta enam musta tööga tegeleda. Vähemalt ma arvan et nii see oli aga ma täpselt ei tea.. Igatahes, kellegile see ei meeldinud et ta lõpetab ja korraldas rünnaku.. Kasuisa jooksis esimesena sinu tuppa ja kaitses sind. Ta võttis vastu neli kuuli ja ta süda seiskus.. Sinu ema elustas teda kuni arstid saabusid ja ta viidi kooma seisundisse.. Sina tema all said aga kuuliga riivata ja sul tekkis mälukaotus.. Nii otsustas su ema viia sind, su isa juurde elama.." seletas Daniel ning ma katsusin mälukohal olevat armi.

"Kuidas sa seda kõike tead?"

"..sest ma olen su kasuvend.. Sinu ema lapsendas mu, kui ma olin veel beebi.."

"Kus mu pärisema praegu on?"

"Sinu ära andmine oli talle raske otsus kuid see oli turvaline sulle.. Algul oli kõik normaalne. Ta käis kasuisa haiglas vaatamas kuid ühel päeval, ta ei ilmunud kohale. Ma otsisin kõikjalt kuid reaalsus et ta jättis mind ja su noorema venna maha, jõudis lõpuks kohale.. Ma pidin hakkama 11 aastast Adryani üksi kasvatama.."

"Mul on noorem vend?."

"Jah, tema kasvatamine oli mu elu suurim kohustus ja ma ei tahtnud läbi kukkuda..Paraku, uimastid rikkusid meie venna sidema. Ühel õhtul otsisin ma teda taga ja jooksin kokku sinu õega.. Ta oli nii sõbralik,lahke ja kõike muud et ma ei suutnud temast eemale hoida."

"Kas sa teadsid sel ajal et ta on minu poolõde?"

"Ei, ma võisin kade olla et sa said kogu kasuisa tähelepanu kuid iial ei seaks ma sind ohtu.."

"Sa olid kade?" küsisin ning hakkasin naerma

"Ma olin ja see pole naljakas.. Miks sa seda nii rahulikult võtad?" küsis Daniel segaduses olles.

"Aasta alguses tunnistasin ma oma parimale sõbrannale et mul on tunne, nagu ma oleksin lapsendatud.."

"Miks sa nii tundsid?"

".. sest ALISSIA EMA hoidis minust kaugemale.. Ma ei tea, seal olemine ei tundnud mulle õige.. Alati oli tunne nagu midagi oleks puudu.." ütlesin välja laused, mida oleksin tahtnud ammu tunnistada.

"Jah, ma tean seda tunnet.."

"Aga ikkagi kuidas sa mu ära tundsid.. Ma mõtlen et ..."

"Ma tean mida sa mõtled kuid ega sa ei olnud nii palju muutunud.. Esimesest pilgust ma ei tundnudki ja kuna Alissiaga olime esimese suhte fraasis, ei teadnud ma teie perekonnast midagi.. See oli väikeste matš, kuhu Alissia mind kutsus. Ma läksin meeleldi kuna sinu õde oli seal ja sellest mulle piisas.. Kui sinu nimi mikrofonist välja öeldi, muutus kõik.. Ma arvasin et nad tegid vea sest sul on mälukaotus ja sa ei poksinud minu teada enam.. Aga see stiil, kuidas sa poksisid, oli nii sarnane et ma jooksin sealt minema.. Alissia muidugi tuli ja päris mult aru.. Ma ei teadnud mida öelda ja rikkusin sellega meie suhte.. Kaks kuud suutsin ma temata olla sest siis taipasin, kui väga ma teda armastan.. Ma kutsusin ta enda juurde ja jutustasin talle loo sinust ja kõigest.. Ta oli nõus mind aitama ja välja selgitama miks rünnak toimus.. Nüüd aasta aega olen ma sind otsinud ja proovinud välja selgitada, miks auto õnnetus toimus ja miks nad Alissia kaasa viisid.."

"Oota nüüd...Mida? Kas ma kuuls...?"

"Ei, sa ei kuulnud valesti... Alissia on elus.."

"See ei ole võimalik..."

"Tol ööl, ma olin seal kuna su õde helistas.. Sa mäletad viimast asja ööst, kui sind sihiti relvaga.. Tegelikult sihiti mind kuna ma olin sinu taga.. Nad isegi ei näinud sind nii et kuul tabas mind ja ma kukkusin sulle otsa.. Sa lõid selle käigus pea ära ja kaotasid teadvuse.Nad arvasid et tapsid mu ja isegi ei vaevunud kontrollima tulema. Peale seda teist tulistamist ei toimunud ja see järel pandi auto põlema.."

"Et keegi ei saaks tuvastada mitu inimest autos oli.."

"Tegelikult sellest ei piisanud ja nad pidid ostma ühe arsti ära et too teataksid surnute arvust.."

"Kus mu õde on?" küsisin küsimuse kuigi teadsin et sellele vastus puudub.

"Ma ei tea seda" vastas Daniel ning haaras mind oma kallistusse.. Ma hakkasin nutma.. Ma nutsin õe pärast kuna ei osanud arvatagi, mida ta praegu läbi elab..

Paar tundi hiljem, astus Daniel tuppa koos mu isaga.. Isa vaatas mind ning võttis enda kallistusse..

"Ma ei tahtnud et sa sellest niimoodi teada saad.." sosistas isa mulle kõrva ning taipasin et tema pidi mulle seda kõike rääkima.. 

"Sa teadsid?"

"Ainult mõned nädalad.. Daniel leidis mu üles ja ma teavitasin kus sa peatud..Mul polnud levi ja ma ei saanud kohe töölt vabaks.. Anna andeks.."

"Pole midagi, tähtis on see et me teame Alissia kohta ning oleme valmis tegema kõik et teda päästa.." ütlesin ning tundsin pisarat põsel.. 

...........................................................................................

Kaalusin kaua, kas jutt peaks sellise pöörde võtma või mitte kuid annan selle teie otsustada.. Kui te tahaksite teistsugust osa siis kirjutage kommentaaridesse "Muuda"

Kuidas muidu meeldis?

Mis te arvate kas Alissia on veel elus, kus iganes ta ka ei oleks?