Võitmatu tüdruk

1 - Ariana ja võõras poiss

"Ariana" hüüdis mind treener. Pöörasin ümber püha viha täis.

" Ariana, mis seal just juhtus?" küsis ta ja ma nägin et ta muretses.

"Treener mida te arvate mis juhtus?" nähvasin et kõrvale põigelda ta küsimusest.

" Sa lasid tal ennast läbi peksta. Ariana kunagi olid sa võitmatu."

"Enam ma seda pole" ütlesin.

" Kas sa pole seda enam oma ema ja õe pärast?" küsis ta kuid mul polnud plaaniski sellel vastata. Ma pöörasin ümber ning kõndisin minema.

Ma jooksin koju ning sulgesin end oma tuppa. Ma nutsin kuid teadsin et see õde ega ema tagasi ei too...

Hommikul ärgates kavatsesin kiirustada kooli et mitte kohtuda isaga. Minu kahjuks see ei õnnestunud kuna ta istusid köögi laua taga ja ootas mind. Ma ohkasin sügavalt..

"Su treener helistas." ütles ta.

"..ja siis?" küsisin kohvi kallates kuna vältisin silmsidet.

" Ariana, kui sa ei taha trennis käia siis tule sealt ära." .

"Isa, sa ei saa vist aru kuid poksimine on ainus asi mis hoiab mind iseendana"

"Siis poksi, ära lase seal endale tappa anda. Sa oled minu väike võitmatu ja see mis juhtus ema ja su õega ei tohiks seda muuta."

"See ei muudagi. Ma lihtsalt.....ah unusta ära, ma lähen kooli."

Isa vaatas mulle järgi mis hirmutas mind. Ma tahan et ta teaks mis mind vaevab kuid ma ei saa rääkida. Ma ei taha panna teda muretsema kuid ma tean et olen seda juba teinud.

Kooli uksest sisse astudes nägin juba kaugelt et Bianka ootas mind ja see ei meeldinud mulle.

"Tsau" ütlesin kuna ei teadnud mida ütelda oma parimale sõbrannale kui oled teda täiega ignoreerinud.

"Vao sa räägid minuga!" ütles Bianka üllatunult.

"Bianka mul on võistlustega seoses nii kiire ja..." valetasin kuid Bianka nägi mind läbi ning takistas mu seletust.

"Ariana tee mida tahad kuid ära valeta mulle. Sa võid mind lüüa kui tahad kuid palun ära valeta... Ma tean et sa ei kavatse võistlusele minna sest ma nägin sind eile see Ariana keda mina tean ei laseks end nii moodi peksta. Tead Tereesa oli nii õnnelik kui matš lõppes ta päriselt ka uskus et sai sinust jagu."

"Sa olid eile seal. Sa pole kunagi kiitnud minu huvi poksimise vastu." ütlesin kuna ei uskunud et Bianka päriselt mind vaatamas käis.

"Nüüd kui ma olen seal ära käinud ütlen ma ainult et tee seda mis sind õnnelikuks teeb. See on sinu viis oma tundeid väljendada."

"Ma ei saa enam seda teha" ütlesin

"Mida?"

"Igakord kui ma poksikotti löön tuleb õe nägu silme ette. Tema pilk kuidas ta mind vaatas tol ööl. Mitte kunagi ei tule mulle silme ette ema nägu. Bianka see ongi mida olen ma terved kaks nädalat otsinud ja uurinud. Ma kardan et olen lapsendatud."

"Oota nüüd.. keri natukene tagasi. Lapsendatud?"

"Jah, kui ma haigla läksin ja nägin ema ei tekitanud see mingit emotsiooni. Ma olin küll hüsteerias kuid hiljem ma taipasin et see oli rohkem õe pärast. Võibolla olen ma natukene hull kuid kõik see aeg mil ma ennast mäletan ei seostu ühtegi mälestust emaga. Kui ma rattaga kukkusin siis tuli alati Alissia ja puhus mu haavale. Mured, südamevalud, poisid kõike ma seostan Alissiaga kuid mitte oma emaga."

"Ma võiksin sind praegu hulluks nimetada kuid ma ei tee seda kuna sa oled mu parim sõbranna ja teiseks su jutul on mingi iva kuid sa ei saa teha järeldusi. Minu soovitus oleks uurida või küsi oma isa käest otse."

"See on väga hea mõtte. "Kallis isa kas ma olen lapsendatud?" Tubli Bianka!"

"Ma tean kuidas see kõlab"

"Jah, totralt kuid tänan et minuga kaasa üldse mõtled" ütlesin ning kallistasin teda.

Peale seda juttu ajamist olime Biankaga jälle koolis nagu sukk ja saabas. Õpetajad keelasid meid mitu korda enne kui panid eraldi istuma. Ühel vahetunnil kui Biankat läheduses polnud läksin jalutasin koolimajas ring. Tüdrukute wc juures oli kaklus nii et läksin seda vaatama. Kaks poissi, üks tüdruk ja edasi pole vaja öelda mille pärast nad kaklesid. Lõpuks kui asi verele kiskus läksin vahele. Ma tõsiselt ei mõelnud sel hetkel, alles hiljem taipasin et tegemist on ikkagi poistega.

"Lõpetage see kaklus ära. Kas te tõsiselt olete nii lollid et kaklete sellise tüdruku nimel." ütlesin ja taipasil et olin just kedagi solvanud. Tüdruk kelle nimi oli Luisa vaatas mind tappja pilguga kuid ma ei teinud sellest välja.

"Ma võin sinu nimel ka kakelda" lausus üks poistest mis pani mind naerma.

"Tõsiselt, oh nii nunnu aga ei mina nii madalale ei lange et lasen kellegil enda eest kakelda." ütlesin ning oli näha et poisid mõtlesid minu sõnade üle. Kui hakkasin ära minema tuli Luisa mulle järgi.

"Mida vittu sa enda arust korraldad. Nad on minu poisid ja sina ei tule meie vahele."

"Või muidu?" küsisin

"Või muidu sa kahetsed.... Ei tegelikult sa saad praegu juba karistada" ütles ta ning tõukas mind tugevasti vastu seina. Võtsin end kokku ning virutasin just sel hetkel tuli nurga tagant õpetaja.

"Ariana, mis sinuga toimub. Nii ei tohi." seletas ta viimast lauset nagu nelja aastasele lapsele.

"Õpetaja ta virutas mulle põhjuseta. Ma lihtsalt möödusin tast ja ......" seletas Luisa läbi nutu ning oli näha et õpetaja uskus teda..

"See ei ole Ariana süü. Õpetaja ta solvas ja rääkis Ariana õest ja emast halba. Minagi läheks kallale kui keegi niimoodi räägib" ütles minu tagant tuttav hääl ja ma vaatasin tema poole. See oli üks poistest kes kakles Luisa pärast ja sel põhjusel ei saanud aru miks ta mind kaitseb mitte Luisat. Õpetaja uskus teda ning tõukas Luisa endast eemale ning raputas ta poole ainult pead. Pöördusin ning vaatasin oma päästjat arusaamatu pilguga. Küsimused keerlesid mu peas nagu keeristorm: Kuidas ta teadis mu emast ja õest? Kes ta arvab endast olevat? Võtsin end kokku ning proovisin talle naeratada.

"Aitäh" ütlesin suud liigutades et õpetaja ei kuuleks.

"Pole tänu väärt" vastas ta ning muigas.

....................................................................

Esimene muudatus valmis! Kindlasti kommenteerige kuidas teile muudatus meeldib.

Tervitusega -C