Võitmatu tüdruk

10 - Valu hinges

Kuna oli juba hilja siis jäin Danieli juurde ööseks.. Hommikul ärkasin vara et jooksma minna kuid mind takistasid hääled, mis tulid köögist..

"Arvad et ta tuleb toime selle kõigega..?"

"Ei, ma ei tea...Viimasel ajal on ta üsna emotsionaalne.." sõnas isa ja ma tegin nägusid selle peale

"Millal me teele asume?"

"Täna õhtul... Kuna ma ei ole kindel tema tugevuses kutsusin ma ta poisi siia.." 

"See keda ma tulistasin..?"

"Jah, te peate asjad korda rääkima.." lausus isa ja juba olin ma tagaukse poole teel.. Nathaniga ma kardan kokku puutuda.. Mitte et ma ei armastaks teda aga see põgenemine.. Ma ei taha näha pilku millega ta mind vaataks.. Nii et ma lihtsalt jooksin..

Olin majast päris kaugel juba et pöörata ümber ja tagasi joosta, kui äkki peatus auto.. Autost tuli välja Nathan ning jäi mind vaatama.. Pilk oli kartlik ja armastav ning ma naeratasin rahulikult..

"Jätkad minuga jooksmist?" küsisin, ise värisedes.. 

"Jah, ikka.."

Ta kõndis minuni kuid ma kartsin sõnu ning hakkasin sörkima.. Ta vaatas mulle järele ning lõpuks taibates et jooksmist ma mõtlesin tõsiselt, jooksis mulle järgi..

Viis minutit kõnni teed majani, hakkasin ma kõndima..

"Noh, räägime nüüd.." ütlesin natukene liiga tujukalt.

"Millest?"

"Millest sa tahad rääkida? Ma tõsiselt vihkan teiste ees tülitsemist või..."

"Saan aru... Ma nägin su videot.." 

"Aaa.... See lubadus Kristole..."

"Sa ei mõelnud seda tõsiselt..." lõpetas Nathan minu eest lause

"Asi pole selles...Nathan.."

"Ära hakka, ma vihkan seda suhet mis minu ja sinu vahel valitseb.. Kui sa tahad sõbrad olla siis oleme kuid ära mängi mu tunnetega.."

"Ma ei mängi.."

"Sa põgened ja arvad et ma suudan seda taluda... Ma ei talu enam.."

"Oleme sõbrad... See oleks tõesti lihtsam.." ütlesin ning hakkasin jooksma maja poole..

Uksest sisse joostes, läksin kohe ma oma tuppa.. Kaks minutit hiljem kuulsin tülitsemist ning pidasin paremaks alla minna.. Seal nad olid Nathan ja Daniel tülitsemas.. 

"Lõpetage ometi, mis teil viga on?" küsisin

"Kas sa ei mäleta et ta tulistas mind? Ariana tema pärast sa kolisid ja see ajas mei..."

"Jah, ma mäletan.. Nathan, kolimine oli isal juba ammu plaanis ja muide sa räägid praegu minu kasuvennaga.."

"Mida?"

"Jah, ta tuli majja kuna ta on kindel et mu õde on elus..Sa oleksid võinud enne kuulata.." seletasin ning kõndisin oma tuppa.. Minu kahjuks tuli Nathan mulle järele..

"Miks te Dajana kaasa võtsite?"

"Nad on Kristoga koos ja Kristo tahab võimalikult palju temaga aega veeta.."

"Tore" ütlesin tuimalt..

"Sa polegi nende üle õnnelik?"

"Muidugi olen.. See on väga tore.. Ma lih.."

"Sa oled õe pärast mures?"

"Jah, mul võttis nii kaua aega et saada tema surmast üle ja siis tuleb välja et ta polegi surnud.."