Lootusetus

20. "Sa oled nii salapärane."

Ärkasin järgmisel hommikul tugeva peavaluga ja vaatasin ringi. Kellegi jalg oli mu näo peal ja ma lükkasin selle enda näo pealt ära. Märkasin eemal magavat Sophiat, kelle käsi oli mingi poisi pihus. Adamit ma esialgu ei märganudki.

"Sa oled üleval."ütles ta.

"Jah. Mis eile juhtus üldse?"

"Sa jõid ennast ikka korralikult täis."

"Mida ma kodus ütlen?"

"Sa ei pea neile kõike rääkima."

"Jah, aga..."

"Ei mingeid agasid."Adam korjas maast topsi üles ja alles nüüd nägin, et ta koristas.

"Ma aitan ka."ütlesin ma. Ajasin ennast üles ja võtsin kätte ühe topsi, kui Adam mu peatas.

"Me Edissoniga koristame. Sa puhka."

"Edisson?"

"Peo korraldaja. Sa ei mäleta?"

Raputasin pead. "Mu pea valutab."

"Tule, ma annan sulle rohtu."

Kõndisin Adami järel kööki ja poiss andis mulle rohu koos klaasi veega. Andsin klaasi talle tagasi.

"Millal me ära läheme?"

"Tahad juba ära minna?"

"Kodus ilmselt muretsetakse."

"Sa muretsed ise praegu rohkem. Ma tahan sind veel ühte kohta viia. Aga siis aint meie kahekesi."

"Kuhu?"

"See jääb saladuseks."

"Sa oled nii salapärane."

Adam vaid naeratas. "Ma koristan veel natuke ja siis lähme."

Otsisin taskust oma telefoni, et Rickile sõnum saata. Nad on kindlasti kodus hullumas. Taskutes mu telefoni aga polnud.

Läksin tagasi sinna, kus ma magasin ja ka seal seda polnud. Läksin ülemisele korrusele ja vaatasin esimesena vannituppa ja seal see oligi. Miks ta siin oli?

Rickilt oli 10 sõnumit ja 12 vastamata kõnet. Isalt oli umbes sama palju. Saatsin neile mõlemale sõnum, et minuga on kõik korras ja ma tulen varsti koju.

Panin telefoni taskusse ja läksin tagasi alla. Mu pea lõhkus ja ma istusin diivanile.

"Mis toimub?"küsis Sophia. Ta vaatas mulle otsa ja siis oma kätt, mis oli noormehe pihus.

"Ma ei tea midagi."

"Tead küll."

"Ei, ma alles ärkasin."

"Jajah. Kas sina sokutasid ta mulle?"

Raputasin pead. Poiss nohises, avas silmad ja ta silmad kohtusid Sophia omadega.

"Mis juhtus?"uuris poiss.

"Ma ei tea."

"Jätan teid omavahele, et te tutvuda saaks."

"Hope, ära jäta mind üksi."

"Lõbutse, Sophia."pilgutasin tüdrukule silma ja läksin kööki, kus Adam ikka veel koristas.

"Kuhu sa kadusid?"

"Ma otsisin telefoni."

"Leidsid?"

"Jah, see oli vannitoas. Tead..."

"Räägi."

"Ma tahaks siit juba ära minna."

"Hea küll. Ma lähen ütlen Edissonile ja Sophiale ka. Mine oota mind väljas."

Läksin välja ja hommikune õhk paitas koheselt mu nägu. Seisin seal niimoodi tükk aega, kuni ajasin käed laiali ja järsku haaras keegi mu pihast ja ma kiljatasin.

"Rahu. See olen mina."naeris Adam.

"Nii ei tehta, Adam. Ma oleks võinud südame rabanduse saada."

"Ma poleks lasknud sellel juhtuda,"Adam lasi mu lahti ja võttis mu käest kinni. "Ära küsi midagi, lihtsalt usalda mind."