Lootusetus

9. "Ah, mine persse!"

Pärast starbucksis käiku läksime tagasi mere äärde asju kokku panema. Pakkisime asjad kokku ja sõitsime koju tagasi.

"Me oleme kodus!"hüüdsin ma. Viskasin oma koti esialgu nurka ja läksin kööki.

"Oh, tere. Kuidas teil läks?"küsis Veronica.

"Väga lõbus oli."vastasin.

"Teil on ilmselt kõhud ka tühjad. Ma teen kohe kana ja riisi. Hope, kas sa saaksid veel poes käia? Ma unustasin küpsiseid osta."

"Jah, ikka. Rick, kas tuled ka?"

"Ma ei viitsi hetkel."ütles ta ja viskas selle märgiks diivanile pikali.

"Ise tead."laususin.

"Oota, ma annan sulle raha ka!"hüüdis Veronica.

Naine otsis rahakotist raha ja ulatas mulle.

"Ma käin siis kiiresti ära."

***

"Türa, jätke järele!"

Jooksin poe juurde ja nägin, kuidas poisid kaklesid. Ühe neist tundsin ära Adami. Poisil oli käsi verine ja samuti nina. Teisel poisil oli silm sinine, huul katki ja ta väänles maas, hoides kõhust kinni.

"Mida te teete?"küsisin ma.

"Jagasin talle veidike õpetust."vastas Adam, pühkides verd, mis ta ninast voolas.

Vaatasin Sophia poole, kes aitas teise poisi püsti ja suudles ta katkist kohta tema huulel.

"Ma ei saa aru, Sophia! Ta on värdjas ja ta peksab sind! Ja sina ikka suudled teda!"karjus Adam.

"Ma armastan teda, Adam! Sina aga vist ei tea sellest midagi."

Pidin Adamit tagasi hoidma, et ta Sophiale kallale ei läheks. See oli raske, kuid tegin seda sellegi poolest.

"Adam, rahune maha. Selle tüübi peksmine ei aita."

"Mida sina ka tead!"käratas ta.

"Ma lihtsalt... Ah, mine persse!"ütlesin ma, lasin Adami lahti ja jooksin poodi.

Võtsin letilt paar küpsist ja läksin kassasse. Maksin need ära, panin kotti ja läksin välja.

Adam seisis ikka sama koha peal, vaid Sophia ja teine poiss olid kadunud. Läksin Adamist mööda nagu teda poleks seal olnudki.

"Hope, kuhu sa tormad?"

"Koju." vastasin ma.

"Ma... Ma ei tahtnud su peale karjuda. Ma olen lihtsalt närvis."vabandas ta.

"Kas ta peksab tõesti Sophiat?"

"Kas ma andsin talle niisama peksa või?"

Jäin vait. Vaatasin Adami verist nina, millest ikka verd voolas. Ta pühkis käega vere ära.

"Tahad sa meie juurde? Ma võiks sind aidata."

"Ei, tänan. Küll see verejooks kinni jääb. Pole mul häda midagi."

"Oled sa kindel? Praegu küll ei tundu, et see kinni jääks."

"Ma olen üsnagi kindel, et see jääb kinni."

Jäime ühe maja juures seisma ja vaatasin, kuidas Adam minema läks, mitte midagi ütlemata.

Kehitasin omaette õlgu ja läksin koju, mõeldes Adamist. Tahtsin ta minevikku teada, pidin selle välja uurima, millest keegi rääkida ei taha.

•••••

Ega ma ju ainuke pole kellel tulevad öösel paremad ideed, kui päeval? :D

Igaljuhul, kommenteerige ja voteige ❤