Lootusetus

24. "Me lähme politseisse."

Jalutasin koju, kui nägin Sophiat istumas ühel pingil. Ta õlad vappusid ja ma läksin lähemale.

"Sophia, mis juhtus?"

"Mine ära, Hope. Sa ei pea minu probleemidega tegelema."

"Palun, räägi, mis juhtus."

"Ma ei saa. Ta lööb mu maha."

"Vaata mulle palun otsa."

Seda tegi ja ma nägin, et tüdrukut oli pekstud. Kohe kõvasti pekstud. Ta silm oli sinine, põsk oli verine ja huul veritses.

"Mida ta sinuga teinud on?"

"Jäta palun."ütles ta, kui tüdruku nägu vaatasin.

"Me lähme politseisse."laususin ma.

"Ei. Lähme lihtsalt minu juurde ja teeme selle korda. Ei mingit politseid."

"Aga..."

"Hope!"

"Hea küll. Lähme siis lihtsalt sinu juurde."

Sophia tõusis püsti ja me kõndisime vaikides tema poole, ta vaid nuukusus vahepeal.

"Miks ta seda tegi? Kui ma tohin küsida."

"Ta jõi jälle ja... Ta süüdistas mind hooramises ja teiste meestega olemises."

"Ta on hull! Miks sa temaga koos oled? Sa oled nii noor. Sa leiaks teise armastuse. Tõelise armastuse."

"Ma... Ma ei taha teda jätta. Tal on väiksest peale alkoholiga probleeme. Ma suutsin teda vahepeal isegi ohjeldada."

"Ta peab ravile minema. Ta on samuti noor inimene. Ta on 18 eks?"

Sophia noogutas. "Ta ema jättis ta maha, kui ta oli väike. Ja ta elab oma isaga, kellel on samuti alkoholiga probleeme. Ju see siis sealt pihta hakkas."

Jõudsime tüdruku maja juurde ja Sophia avas võtmega ukse. Nägime sisse astudes, et Adam magas diivanil magusat und.

"Kas te olete koos?"

"Oleme, kuid me ei räägi sellest kellelegi. Teistele ei meeldiks see."

"Mõistan. Adamist liigub ringi igasugu jutte, mis tõsi pole. Küllap tead isegi."

Ma ei teadnud, mis on tõsi ja mis mitte, kuid jutte olin piisavalt kuulnud. Läksime kööki, kus asus nende ravimite kapp ja tüdruk võttis välja puhatusvahendid.

"Nendega peaks asja korda ajama."

"Ära palun siple, kui sul valus on."

Ta noogutas ja ma asusin tüdruku nägu puhastama. Ta natuke niutsatas, kui tal valus oli, kuid muidu oli ta paigal ja lasi mul korralikult ta nägu puhastada. Kui ta nägu enam-vähem korras oli, nii palju kui ma seda teha sain, panin ma asjad kappi tagasi.

"Nüüd sa pead laskma neil lihtsalt ise paraneda."

"Aitäh sulle."

"Pole tänu väärt?"

"Hope? Sophia? Mis toimub?"

Adam vaatas meile oma unise näoga otsa.

"Ma lihtsalt aitasin teda pisut."

"Ma jätan teid omavahele, pärast räägin sulle Adam."

Adam noogutas ja tuli minu juurde. Ta suudles mind ja tuhat liblikat hakkasid mu kõhus peksma ja lendama.

"Mis temaga juhtus?"küsis Adam, kui me eemaldusime üksteisest.

"Ta räägib sulle ise lähemalt, kuid ma leidsin ta pingi pealt nutmas. Ma lihtsalt aitasin teda natuke."

"Aitäh, Hope. Ma räägin temaga pärast."

"Jah. Ma armastan sind."

"Mina sind ka."

Lasin poisist lahti, vaatasin, kuidas ta õe tuppa läks ja ma läksin kodu poole.