Lootusetus

29. "Ära lase lahti."

Paar päeva hiljem istusime me oma seltskonnaga vanas lagunenud majas ja rääkisime niisama. Taylor jälle jõi ja ka Julia käes oli pudel.

"Miks Taylor nii palju joob?"küsisin ma sosinal.

"Tal on oma tüdrukuga nii palju probleeme. Ta armastab teda, kuid nad ei saa hakkama."

"Siis sellepärast ta joobki. Ja miks sina jood? Sa jood palju, Julia."

Julia vaatas eemale ja siis vaatas oma pudelit.

"Ma ei saa teda unustada."

"Keda?"

"Ma ei saa öelda."

"Sa võid mulle oma saladusi usaldada."

Ta ohkas. "Caleb."

"Caleb? Kas tal mitte oma tüdruk pole?"

"On ja see ongi kõige parem. Miks armun mina alati nendesse, kellel juba on kaaslane? Ma olen loll."

Ma ei osanud enam midagi öelda. Mul oli ausalt öeldes Juliast kahju. Ta oli vist Calebist väga sisse võetud.

"Sa leiad omale kunagi selle õige. Lihtsalt oota oma aega."

"Äkki ma olengi selleks loodud, et ma armun valedesse meestesse?"

"Ei. Usu mind, et sa leiad selle õige."

"Ma ei usu enam millessegi."ütles ta ja kallutas viimase lonksu alla. Ta viskas pudeli eemale ja tegi uue lahti.

"Kuidas sinul armastusega on, Hope?"

Kas peaksin rääkima talle Adamist? Samas rääkis tüdruk mulle enda saladuse.

"Ma ei tea kas peaksin rääkima. Meie suhe on saladus."

"Saladus? Miks?"

Kurat, Hope, sa ikka oskad. Nüüd pole enam väljapääsu.

"Sest tema kohta on nii palju jutte..."

"Oota, kas see on Adam?"

Noogutasin. "Jah, palun ära räägi sellest kellelegi."

"Okei. Ma saan aru miks te salaja suhtes olete."

"Inimeses ei saaks aru, aga Adam on kõike muud kui halb. Ta on imeline inimene."

Julia naeratas. "Sul on vedanud."

"Kas sina polegi see inimene, kes ütleb, et ma hoiaksin temast eemale?"

"Ei. Kui sa teda armastad, siis hoia temast kinni. Ära lase lahti."

"Ma hoian temast kinni. Ma lubasin, et ma ei jäta teda."

"Sul on vedanud."

"Ah, jätame need jutud."ütlesin ma.

"Kuidas soovid."Julia naeratas mulle ja me läksime poiste juurde.

"Noh, mis naiste jutte te maha pidasite?"küsis Taylor.

"Tavalisi."vastasin.

"Naiste jutud pole kunagi tavalised."

"Kuulge, me ei tohiks nii palju juua, meil õhtul ikkagi esinemine."ütles Nathan.

"Oh, lõpeta, laval pole aru saada, et ma olen võtnud."ütles Taylor.

"Aga pea ikkagi piiri."

"Hea küll."porises Taylor.

"Me peaks tegelikult minema ka. Peame proovi ka tegema."lausus Nathan.

"Nathan, rahu. Meil läheb see esinemine nagunii hästi."ütles Emmett.

"Me peame ikkagi valmistuma."

Taylor pööritas silmi. "Me oleme peaaegu iga päev selle jaoks harjutanud. Ma saan aru, et see on meie esimene suur esinemine suure publiku ees. Kuid kõik läheb hästi."

"Tahaks loota."

>>>

Õhtul kell kaheksa läksime kõik suurde kontserdisaali, kus pidi toimuma poiste kontsert. Nathan oli pabinas ja ma püüdsin poissi enne lavale astumist rahustada.

"Kõik läheb hästi, Nathan. Sul ei lähe midagi valesti. Sa oled super."

"Aitäh sulle. Ma lähen nüüd lavale."

Naeratasin poisile ja ta läks lavale. Teised poisid läksid samuti lavale ja mina Julia ja Rickiga jälgisime neid lava tagant.

Peab ütlema nad olid suurepärased ja rahvale nad väga meeldisid. Kõik elasid ja laulsid kaasa.

"Viimaseks lauluks on Stay with me."

Nathan oli laulu nii süvenenud.

"Kas see laul on tema tüdrukust?"küsisin ma Julialt vaikselt.

"Jah. Cathy oli imetore. Kahju, et teda enam pole."

Laulu lõppedes Nathan tänas ja tuli jooksuga lava taha, teised järel.

"Sa said suurepäraselt hakkama. Te läksite rahvale täiega peale."ütles Julia.

"Tõesti, see oli vinge."kiitis ka Rick.

"Tänud."Nathan naeratas meile.

"Näete, keegi ei saanud aru, et ma olin võtnud."ütles Taylor.

"Järgmine kord äkki saab."Caleb vaatas Taylori poole.

"Lõpetage."ütles ta silmi pööritades.

"Hea küll, käime veel rahva juures ja siis lähme ära."ütles Nathan.

Läksime kõik välja, poisid läksid rahva juurde ja meie istusime autosse, millega ennist saabunud olime.