Lootusetus

1. "Tere tulemast, Hope."

"Hope, sa jääd bussist maha, kui sa ei liiguta!"

Tõmbasin teki omal üle pea ja oigasin. Olin põnevil, pidin veetma suve oma isa uue pere juures, kellest olin viimasel ajal palju kuulnud.

Tõusin siiski voodist püsti, panin riidesse ja vaatasin üle oma kaks spordikotti, mis ma olin eile õhtul valmis pannud. Kõik vajalik oli olemas.

"Tahad sa midagi süüa? Sa jõuad veel."ütles ema. Ta polnud vist ikka veel vaimustuses, et ma isa juurde tahan suveks minna, kuid ma polnud isa ammu näinud ja oma otsust ma ei kavatsenudki muuta.

"Mis sa mulle süüa pakud?"

"Meil on pannkooki. Maasikamoosiga."

Naeratasin ja võtsin omale pannkooki. Istusin laua taha ja määrisin koogile moosi peale.

"Vaata, et sa seal heal teel ikka püsid." ütles ema.

"Emps, ära hakka. Sa ju tead, et ma oskan heal teel püsida."

"Ma lihtsalt hoiatan sind. Ja ära sa palju pidudel ka käi."

Pööritasin vaid ema jutu peale silmi. Sõin koogi lõpuni ja viisin nõud kraanikausssi.

"Kas lähme?"küsisin. Võtsin oma kotid ja läksin autosse.

Panin turvavöö peale ja keerasin raadio kõvemaks. Ümisesin laulule vaikselt kaasa.

"Kas sa oma raha võtsid?"küsis ema, kes autosse istus ja selle käivitas.

"Jah, võtsin. Kõik asjad on olemas, ma kontrollisin enne üle."

"Kindel?"

"Kindel. Hakka nüüd sõitma, muidu ma jään tõesti bussist maha."

Ema noogutas ja sõitis kohalt. Saatsin isale sõnumi, et ma lähen bussi ootama ja kahe tunni pärast olen tema juures kohal.

"Nii... Käitu siis isa juures ilusti eks? Ma ei taha, et mingeid kaebusi tuleks."

"Jaaaa, emps. Ma olen 16, sa ei pea mind noomima."

"Kui sulle ei meeldi seal, siis helista ja ma võin sulle järgi tulla."

Noogutasin. "Eks ma helistan siis jah."

Läksin koos kottidega autost välja ja istusin bussijaama pingile. Olin selle suve pärast pisut elevil, soovisin kohtuda uute inimestega ja luua uusi tutvusi. Mõne minuti pärast nägin ma eemal oma bussi ja ma läksin bussi.

***

"Tere."ütlesin isale, kui olin bussi pealt maha tulnud. Ta oli mulle koos kasuvennaga vastu tulnud, ilmselt arvates, et nii on meil parem tuttavaks saada.

"Hope, tema on Rick, Rick, see on Hope."

"Tere."ütlesin ma poisile ja naeratasin.

"Hei, istu autosse,"vastas ta samuti naeratades. "Muide, ma ostsin sulle ennist šokolaadi. Ma loodan, et see maitseb sulle."

Naeratasin. Mulle hakkas see poiss juba meeldima, ta tundus täitsa tore. Poiss ulatas mulle šokolaadi, ma tänasin teda ja pistsin šokolaadi kotti.

"Vaata, et sa oma emale seda ei ütle, Rick. Ta jäi meist koju vaaritama."

"Jajah. Ema rikub alati kõik ära."

"Rick."manitses isa.

"Mida su ema valmistab?"

Rick kehitas õlgu. "Ma loodan, et midagi head."

"Su ema valmistabki häid toite, sina peaksid seda teadma."ütles isa eest ja ma muigasin.

Pöörasime ühe suure valge maja ette ja isa peatas auto. Maja oli väga kena ja ma tulin koos kottidega autost välja.

"Tere tulemast, Hope."ütles Rick ja viitas majale.