Lootusetus

38. "Sa kuulud meie perre." [EELVIIMANE]

Täna on eelviimane päev, mille ma siin, isa juures veedan. Ma pole saanud oma isaga palju aega koos veeta, kuid siiski olen ma õnnelik, et siia tulin.

Olin selle suvega rohkem läbi elanud, kui kunagi varem. Olen saanud tunda tõelist armastust, mida ma arvasin mitte olevat. Muidugi nägin tänaval paarikesi kõndimas ja nägin, et nad armastasid üksteist, kuid minu jaoks oli see armastus ja tunded minu jaoks veel täiesti võõras teema. Teadsin, et ehk on minu aeg veel tuleb. Tuligi.

"Kas juba pakid?"küsis Rick.

Noogutasin. "Jah, ma olen veel täna siin, ma ei tea, kas ema tuleb järgi homme või ülehomme."

"Ma igatahes loodan, et mitte täna. Meil on sulle üks väike üllatus varuks."

"Mis üllatus?"küsisin ma ja jätsin pakkimise pooleli.

"Tule."Rick võttis mul käest, viskasin pluusi, mis oli kätte jäänud, üle õla kotti ja järgnesin talle.

Jõudsime meie aeda ja seal oli üles pandud laud, mis oli täis toitu ja jooki.

"Milleks see? Ega mul sünnipäev pole."

"Julia mõtles, et me võiks sulle peo korraldada enne, kui sa lahkud. Et sa nagu mäletaksid meid ja nii edasi."

"See on lahe. Kus teised on?"

"Me oleme siin!"hüüdis Julia. Pöörasin selja ja naeratasin. Julia taga tulid veel Nathan, Emmett, Caleb ja Taylor.

Julia kallistas mind ja ma kallistasin teda vastu.

"Väga kahju, et juba lahkuma pead. Sa kuulud meie perre."ütles tüdruk naeratades.

Naeratasin. "Ma ei teagi, mida öelda."

"Sa ei peagi midagi ütlema, naudi pidu. Naudi seda, kuni sa veel siin oled."

Noogutasin. Rick läks tuppa ja pani akna peale suured kõlarid, kust kohe ka muusika kostma hakkas. Tõstsime kõik omale toitu, mille Rick oli täna valmis pannud kui ma pakkisin, ja rääkisime niisama.

>>>

Õhtu saabudes läksin ma tuppa oma telefoni kontrollima. Ema oli mulle häälsõnumi saatnud.

"Kullake, mina siin, ma tulen sulle homme järgi, siis ei pea sa bussiga sõitma pikka maad. Maga hästi ja saa veel oma sõpradega kokku."

Helistasin emale tagasi, kuid kui too ei vastanud, jätsin talle samuti häälsõnumi.

"Ma tahaks sind juba näha, me pole nii kaua üksteist näinud. Meil on siin hetkel pidu. Rick ja teised korraldasid mulle peo. Maga ise ka hästi ja homme näeme."

Panin telefoni uuesti kapi peale ja läksin välja. Väljas oli juba pimedaks läinud ja teised olid aeda pannud suured küünlad, mis aeda valgustasid. Nägime eemalt tulemas isa ja Veronicat. Nad parkisid auto värava ette ja tulid ka meie juurde.

"Mis pidu teil on?"küsis Veronica naeratades.

"Tegime Hope'ile peo. Ta ju lahkub homme."seletas Julia.

"Lõbutsege edasi."ütles isa meile.

Naeratasin isale.

"Hope, sulle on külaline."sosistas Julia ja osutas peaga aiavärava poole.

Vaatasin sinna poole ja mu silmad kohtusid Adami omadega. Naeratasin ja läksin poisi juurde.