Minu kiusaja (Cameron Dallas)

16

Emily's Pov

Täna oli esmaspäeva hommik. Ma kohe üldse ei  tahtnud kooli minna. Ma veetsin pühapäeva kodus olles koos Camiga. Meil oli nii tore. Me tellisime kiirtoitu koju, vaatasime filme. Ma aitasin ka ta emal maja koristada. MA olen hetkel üsnagi kindel, et ta on võimeline muutuma. Kuigi ma pelgan tänast päeva kuna ma ei tea, mis koolis hakkab toimuma. Ma läksin vannituppa ja läksin dušši alla, et mõtteid eemale peletada. Ma panin endale rätiku ümber ja suundusin enda tuppa. Tuppa sundudes kõndis Cam minust mööda nii, nagu ta ei teaks mind. Mulle tulid igasugused mõtted uuesti pähe, et kas ma tegin midagi valesti või mis toimub? Ta ajab mind segadusse. Ma panin selga mustad kitsad teksad, halli topi ning kirju kardigani. Tegin omale naturaalse meigi, sest ei taha tont välja näha.  Ma võtsin oma käekoti. Mina ja käekott on imelik, sest ma ei kanna tavaliselt ülde käekotti. Praegu pidin võtma, kuna mu seljakott oli juba päris räpane ning ma panin selle pessu. Ma suundusin alla kööki. Ma võtsin köögilaua pealt ühe õuna ja banaani, mida saaksin koolis süüa. Ma astusin maja uksest välja ja suundusin kooli poole. Ma olin kõndinud paar meetrit ning järsku hakkas paduvihma sadama. Ma kuulsin tagant autot tulemas ning see peatus mu seljataga. MA pöörasin ümber ja nägin seal Cami. "Emily, kobi autosse"käskis Cam. Ma ei kannata seda kui ta käsib mind millekski. Ma olen suur ja saan ise otsustada mida teha, aga ikka ja jälle ma kuulan teda. Talle on raske ära öelda. Ma avasin autoukse ja istusin autosse. Ma olin juba läbimärg ja autos oli külm. Ma hakkasin nuppe näppima, et ma saaks kuidagi soojuse peale panna. "Hoia oma näpud mu autost kaugel, ära näpi midagi ning ära määri mu istet ära, Ära tee midagi katki ega märjaks." ütles ta kurjalt. MA isegi ei kavatse talle vastata, tal oleksid nagu päevad. Ta on terve hommikupooliku imelikult käitunud. Ja ma ei salli inimesi, kelle tujud võivad muutuda sekundipealt. Miks ta pidi  mind üldse autosse kutsuma kui talle ei sobi midagi. Õnneks kool juba paistis. Ta parkis auto ära ja ma astusn autost kiiruga välja, sõnagi lausumata. MA kuulsin, kuidas ta pomises midagi, aga ma ei saanud aru mida. Mulle tuli koolis vastu Bella. Ma rääkisin Bellale kõik ära, mis oli nädalavahetusel toimunud ning ta ei lausunud midagi, mis on imelik. Mul hakkas matemaatika härra Tammega. Ma vihkan matemaatikat, ma ei saa sellest kunagi aru. Selles klassis oli ka see uustulnuk Taylor. Ma pole temaga peale reedet rääkinud, ta saatis mulle vähemalt 40 sõnumit või rohkem isegi   3 päevaga kokku. Ma ausalt ütlen, ma oli pettunud ja sees oli mul ka imelik tunne kui ma nägin teda suudlemas. Imelik oli see, et Bella ei tulnud siia tundi, kuna tal peaks ka hakkama mata. "Tsau, sul kõik korras ikka? Ma saatsin sulle nädalavahetusel mitu sõnumit, kas sa said need kättE?" küsis Taylor. "Hei, miks ei peaks kõik korras olema?" ütlesin pool naerdes. MA pidin kiiresti mingi vale välja mõtlema sõnumite kohapealt ning see ei osutunud eriti raskeks. "Mul sai telefoniaku tühjaks ja ma olin laadija ära kaotanud ning ma ostsin eile õhtul alles uue" ütlesin ma. MA loodan, et ta jääb seda uskuma. Ta noogutas ja läks oma kohale. Tund oli igav nagu alati ning see venis ja venis. Tunnikell lõuks helises ja ma kiirustasin klassist välja. Ma põrkasin kokku Jessiga. Eino see veel puudus. See biatch. MA ei salli teda karavavõrdki ja ikka ta kuidagi satub minu juurde. Ta hakkas mind sõimama, kuid ma tundsin, kuidas mu telefon värises. Ma ei teinud temast enam välja, kui ma nägin oma sõnumit. Mu süda tahtisrinnust väljahüpata, sest...............

Nii, siin on üks lühike osa, ma loodan, et see meeldib . Mul pole aega olnud kirjutada ning mul pole netti ka olnud. Järgmine osa tuleb pikem, aga ma loodan, et teile on see osa loetav. AITÄH TEILE KÕIGILE; KES LOEVAD SEDA JUTTU! <3

Likege

Kommenteerige