"See kõik oli üks suur viga"(LÕPETATUD)

"Miks?"

Ma ärkan üles ja Daivid on minu juures ja lausub: "Leena läks peole ja teda pole enam!"
Ma puhken nutma ja selline tunne, et enam ei anna põgeneda kuskile ja tahaks surra.
Kaotada oma parim sõbranna.
"Daivid ma pean ta vanematele helistama!" Üritan öelda talle läbi nuttu.
"Nad teavad sellest juba!" Sõnab Daivid ja embab mind.
Daivid lahkub ja tuleb hetk hiljem tagasi koos teatega:
"Mia sa saad homme koju, kas tahad, et tulen vastu!"

"Meeleldi, ma tahaks oma koju, pean emaga rääkima Leena surmast!"
Daivid noogutab.

"Keegi helistab sulle Daivid, kes see on?"

"Ah üks vana tuttav!"

"Okei!"

Daivid lahkub palatist ja ma jään üksinda. Tahaks juba koju oma ema juurde, igatsen isegi natuke oma venda.

Ah jaa ma pole kordagi maininud oma isast. Ta läks meie juurest ära, peale minu sündi. Ja mu vennal on hoopis teine isa. Ma ei tea kes ja kus.

Ma ei saa Leenast aru, miks ta nii kuradi loll oli. Ta oli mu sõbranna lasteaiast saati. Saime teha kõike koos ja siis ta ei kuulanud mind, läks peole ja nüüd teda pole elavate kirjas.

Vihkan ennast ja kogu maailma. Mulle tundub hetkel see, et mina elus on nõme ja Leena on surnud.
Huvitav kellega Davidi räägib.
Ma isegi natuke kardan teda, aga ma usaldan.
Mu telefon heliseb ja tuleb kõne emalt. Helistan talle tagasi ja ta küsib: "Miks kodus ei ole, me oleme sind otsinud taga nagu lollid, kas midagi on juhtunud?"

Ema küsis nii palju küsimusi, et ma ei jõudnud neile vastata.
Aga siiski pidin emaga rääkima, mis Leenaga juhtus.

"Emme, Leena on surnud!" Ma sain selle vaevu suust välja, kui hakkasin nutma.

"Mis juhtus, mul on kahju, palun tule koju!" Lausub ema.

"Ma ei tea rohkemat midagi kui ainult, et ta läks ühele peole ja ta seal saigi surma!" Seletan ma läbi nuttu emale.

"Kelle juures ja kus sa ise oled?"
Tahab ema teada.

"Hetkel peatun ma oma kuti juures, ta nimi Daivid, tutvusin temaga lõpupeol, aa ja emme ma ei tule lõpetamisele!"

"Okei, sul on hetkel rasked ajad, tuleksid koju palun!" Lubab ema.

"Ma tulen vahepeal koju, igatsen teid!"

"Meie samuti igatseme, aga eks hiljem saame kokku, ole tubli!"

"Olge teiegi!"
Ja ma vajutan telefoni kinni.

Daivid tuleb tagasi ja lausub: "Rääkisin arstiga ja ta ütles, et pead arsti iga nädal üks kord külastama!"

"Okei, see on tore, lähen ema juurde täna!"

Ma tõesti rõõmustasin, et saan koju. Tahaks väga oma kassi Mirrut näha. Ta on mul olnud
kolm aastat. Sain ta endale sünnipäevaks. Armastan teda ja ei saaks elaest temast loobuda.

Ma ikkagi ei saa aru, miks Leena mu hoiatusest ei hoolinud ja läks ikka sinna kuradi peole.
Kui saaksin lööksin Karlose maha. Daivid on normaalne inimene, aga tõesti ta sugulane on debiilik.
Ma olen nii kuradi õnnetu, et kõik nii metsa poole läinud on.
Pakin oma riided kokku ja hakkan uksest välja minema.

Daivid tuleb vastu ja võtab ise mu käest riidekotti ja ka pisikese kilekotti kus sees olid toidud.

Arst tuleb ja küsib minult:
"Kas oled kindel, et tahad koju minna?"

"Jah, olen selles kindel ja mu poisssõber toetab mind!"
Lausun ma arstile ja nii me lahkumegi Daividiga.

***
Olengi kodus, Daividi kodus.
Varsti lähen oma koju. Ma ei kavatse sinna jääda, pean täna ka Leena vanemaid külastama.