"See kõik oli üks suur viga"(LÕPETATUD)

"Daividi karistus"

Daivid:
Ongi käes see kuradi otsustav päev. Lähen vangi ja ongi kõik.
Mia ema otsis mulle advokaadi, aga noh ma tean neid advokaate.

Vihkan ennast aina rohkem ja rohkem. Olen enda elu ise persse keeranud ja sealt välja tulla on sama raske, kui sinna sitta sisse ennast mässida.

Kahetsen enda sündi ja veel rohkem kahetsen seda, et nüüd on Mia üksi. Ma tean ju, et armastan Miat, aga kui ma vangis olen, leiab ta peagi uue armastuse. Parem oleks kohe komistada ja kaljult alla prantsatada.

Leian ehk siin trellide taga endale, uue elu mõtte.
Olen paras persevest, parem oleks kui Mia siia ei tuleks ja unustaks mu.

Lendaks peale karistust minema, kuhugi kuradi kaugele.

"Daivid tule, kohtu algab varsti!" Lõugab see kuradi valvurist pede.

"Palun!" Ulatan talle oma käed, et ta saaks need raudu topita.

***
Mia:
Täna on see saatuslik päev, kus Daivid peab oma tegu tunnistama. Ma lihtsalt ei saa enam nii. Ma jään temast ilma ja näen teda veel harvemini.

Vihkan seda kõike, tahaks põgeneda kaugele ja lihtsalt surra.
Kui vaid saaks Daividiga põgeneda ja kõik jamad jätta. Uuesti alustada algusest.

Siseneme kohtusaali ja kui oleme istunud, tuuakse ka Daivid.

Ta vaatab mulle silma, silmad on tal nutetud ja punased. Kahetsus on minu õlgadel suurem, kui Daividil.

Kohtunik alustab oma kõnet.
Kui tema jutt räägitud, tuleb minu ema palgatud advokaat.
Ta esitab oma poolse kõne. Ja tulebki aeg kus otsustatakse Daividi karistuse tähtaeg.

Viisteist minutit ja tuleb kohtunik ja teatab otsuse.

"Daivid karistus on 1aasta. Seda karistust pehmendas asjaolu, et Karlos tegeles narkootikumitega."

Ma hakkasin nutma, kui minu ema tuli ja lohutas mind.
Daivid viidi peale karistust ära ja ta vaatas mulle otsa. Ta naeratas ja rohkem ma teda ei näinud.

Daivid:
Noh, istub aasta ära eks siis tuleb asjad pakida ja siit riigist võimalikult kaugele jalga lasta.

Mia peab uskuma, et ma ei armasta teda. Pean oma tundeid tema vastu varjama. Ma ei taha, et tema minu lolluse tõttu kannataks.

Mu mõteltele oleks nagu kurikaga virutatud. Vihkan ennast. Ma ei taha Miat kurvastada ja pean valvuritega rääkima, et saaksin Miale sõnumi saata.

"Valvur, kas ma saaksin telfoni, pean oma tüdrukule sõnumi saatma?"

"Okei, saad telefoni" Ja valvur ulatab mulle nutitelefoni.

Sisestan Mia numbri ja saadan talle sõnumi mille sisuks on:
Mia palun unusta mind, ma ei oska sind armastada. Mu tunded on külmunud. Palun ära tule mind külastama.
Vajun põlvile ja mu pisarad jooksevad üle põskede. Tean ju, et tegelikult mu tunded on Mia vastu suuremad, kui kogu minu elu hind. Kuid kui ta jääb mind ootama, siis rikun ma tema elu. Ma olen rohkem kui põrgut väärt. Tunnen nagu oleksin mina kõikides maailma probleemides süüdi.
Saadan sõnumi ja kardan, et riivan niimoodi väga Mia tundeid, aga nii on talle parem.

Mia vastab koheselt sõnumile:
Daivid sa oled minu jaoks loodud ja ootan sind kasvõi surmani. Ma tean, et sinagi mind.

Ma tean, et Mial on õigus. Ei taha tema elu rikuda ja pean talle suure vale avaldama. Saadan talle selle suure valega sõnumi.
Mia mul on keegi teine.
Hüvasti.

Saadan sõnumi ja annan telefoni valvurile, kui juba valvur teatab, et mulle on sõnum.

Mia vastas mulle: Oled ikka tõeline tõbras!

Vajutan telefoni välja. Valvurilt saab võta enda telefoni, mille nad ära võtsid, kui mu siia tõid.
Siis ulatan selle valvurile ja ütlen, et ei taha mitte kedagi end külastama.

Mia:
Tunnen kuidas mu süda puruneb. Daivid on vangis ja mina üksinda. Miks, kas tõesti on temal keegi teine?
Või tahab ta, et ma unustaks ta ja alustaks uut elu.
Heidan oma voodile ja vajun sügavasse unne. Lootes, et järgmist päeva ei tule enam kunagi.