"See kõik oli üks suur viga"(LÕPETATUD)

"Kuradi värdjas Bred, ma ei taha sind"(eelviimane)

Mia:

"Bred kallis, ma olen kodus, tule vaata oma pisike üle. "
Sõnan Bredile tagumise toa poole sammudes ja kui ukse avan.

"Bred sa oled värdjas, kao siit koos selle listiga, armastad mind jah, ainult sellepärast, et minul on raha, aga sul ei ole. "

Marssin lapse tuppa ja helistan emale.
Lepisin emaga ära enne enda röövi.

"Ema, ma tulen sinu juurde, palun tule mulle järgi ja kohe palun. "

"Sa oled kodu, kuidas sa põgenema said või olid sa üldse röövitud?"

"Ema selleks pole aega, kui me ei kiirusta teen ma enda elu suurima vea. "

"Viie minutiga olen kohal. " Sulgeb ema telefoni ja ma võtan enda kohvrid, visates sinna sisse enda ja lapse asjad.
Panen lapse tagasi turvahälli ja kui sellega valmis jätan lapse hälliga põrandale ja viin oma asjad alla.
Kui tuleb Bred ja hakkab anuma, et ma ei läheks.

Saadan ta persse ja toon lapse.

"Mia palun ma ei tahtnud, jää palun sind. "

"Aitab persevest ja mu ema ka juba tuli."

Ema astub tuppa ja jõllitab Bredi saates talle jõlestava pilgu.

Istun lapsega auto taha otsa ja palun lennujaama poole sõita.

"Mis juhtus. "

"Ema kiirusta palun, hiljem selgitan. "

Ema lisab kiirust.

***

Lennujaamas:
Jätan lapse koos emaga lapse autosse.
Pistan lennujaama poole jooksu.
Tean südames, et Daivid plaanib siit lahkuda minust kaugele.

Silmadega lasen üle platsi, et leida Daivid.

Seni otsin kui juba hakkan lootust kaotama, kuni kõlab lause: "Daivid Thomson, teie auto on valesti pargitud, olge hea ja parkige see ümbes. "

Lootus nüüd oma viga andestada on tulnud.

Rahvasumma vahelt jooksen lennujaama parkla ja otsin pisar silmis Daividi autot.

"Daivid. " Karjun üle parkla ja jooksen ta auto poole.

Ta vaatab tagasi ja istub autosse, langen põlvili ja puhken valjult nutma.
Kogu elu variseb ühe hetkega kokku.

Ja läinud ta ongi, ilma suurema vaevata tõusen ja hakkan lahkuma kui keegi haarab minust ja kostuvad elu kaunimad sõnad.
"Kallis ma armastan sind, kas sina ka mind? "
Lausub Daivid ja võtab mu mõlemast käest kinni ja vaatab mulke otse silma.

"Ma armastan sind, vabanda kallis selle lollaka Bredi pärast. "
Puhken nutma ja kallistan Daividit.

"Mul ei ole kedagi mitte kunagi peale sinu olnud, ma valetasin ei tahtnud su elu persse keerata. "
Lausub Daivid ja embab mind.

"Pole midagi oleme nüüd koos kallis. "
Lähenen Daividile kuni meie huuled kokku puutuvad ja ta suudleb mind.

"Kallis palun ära lahku Eestist, me vajame sind."

"Ei ma ei lahku, ma jään teiega. "

Daivid haarab mul käest ja liigume minu ema autoni, et laps võta ja teavitada, et kõik on hästi.

------------------------------------------------------
Nagu näha on juba eelviimane osa ja täna tuleb arvatavasti ka viimane osa. 

Suured suured tänud kõigile, kes loevad.

:)