"See kõik oli üks suur viga"(LÕPETATUD)

"Rasedus"

Käin parem apteegis ära ja ostan testi.
Ma ei kujuta elaes, ette mida teen selle lapsega.
Daivid petab mind ja mina olen üksi.
Parem mitte kahtlustada, lähen ostan testi.

***
Enne apteeki jõudmist keerleb peas mul rohkem, kui tuhat erinevat mõtet. Kuni jõuan apteeki.
"Tere, palun üks rasedustest."

"Jah, palun." Asetab ta testi letile ja ma maksan tahetud summa.

Lahkun kiiruga, et teada saada kas mu kahtlustel on ka tõepõhi.

Kui koju jõuan, lähen kohe testi tegema.
Ma kardan. Mu ema ei andestaks seda.
Olen selles kõiges juba üksinda ja nüüd veel kahtlused. Enne kui saan tõe teada, pean ma ootama.

***
Tulemusi nähes ma hakkan nutma ja minestan.
Viimane lause mille lausun on:
"Ma olen rase!"
See on kõik, minu elu lõpp.
Kõik juhtus nii kiiresti.

***
Daivid:
"Mia, mis juhtus?"
Ta on teadvusetu.
"Tere, palun kiirabi! Mu sõbranna kukkus kokku, ma ei tea miks!"
Ütlen aadressi ja vajun põlvedele, et midagigi aru saada. Mu telefon kukkub maha kui leian selle.
Test, rasedustest.
Mia on rase. Kellest? Minust?

Kelle laps see on?
Ma kardan, ma pean siit jalga laskma.
Kas tõesti, võib selle lapse isa olla Karlos või hoopis mina.

Mu plaan läheb nihu, kui juba tuleb kiirabi.

"Mis juhtus, oskate midagi öleda?" Uurib arst.

"Hetk tagasi sain teada, et ta on rase!" Selgitan ma talle.

"Selge, ilmselt minestas kui sai teada, et rase on. Ärge paanitsege kõik saab temaga korda."

"Ma tänan teid, kas ma võin haiglasse kaasa tulla?"

"Jah, loomulikult."

Mul on kadunud kõik mõted, tean vaid ühte, Mia ei saa jääda selle lapsega üksinda.
Ma oleksin tõbras, kui jätaksin ta üksinda.

Astungi kiirabi autosse, Mia, mina ja arstid.
Kas ma olen selle lapse isa? Oli hetkel ainuke küsimus, mis minu peas keerles.

Kui jõuame haiglasse teavitab arst, et Mia peab haiglasse jääma.
Ma nõustun ja jään ootama, kuni arst midagi teatab.

***
"Noormees, kas kuulete?"

"Jah, vabandust ma jäin tukuma."

"Neiu on ärkvel, soovite temaga rääkida?"

"Jah, palun kui oleks võimalik?"

"Loomulikult!"
Ja ma sisenen Mia palatisse.

"Mia?"

"Daivid, sina?"
"Mida sa tahad, kao mu silmist, mine ole oma libuga!"

"Mis asja sa ajad, palun ära aja mind ära!"

"Ah vot nüüd sa ei teagi, kes oli see libu kellega, sa autos amelesid?"

"Lähen parem, ma selgitan hiljem."

Ma lihtsalt ei suuda, miks kurat ma teda selle litsiga reetma pidin.
Me ainult suudlesime, kaugemale pole asi läinud, ega ei jõua ka!
Vandusin ma endale.

Kui vaid saaksin Karlose tappa, kui vaja istun vangis, aga Miat ma ei reeda, ma lubasin, et see värdjas Karlos vedeleb kongis.

***
Mia:
Daivid, miks tema? Ta oli seni kaua kallis, kuni ta selle teisega oli.
Ma pean saama ise hakkama, koos selle lapsega.

Kui midagi väga tahta, siis peab seda ainult tegema.

Daivid:
Maksan kätte Mia eest.
Ma tapan selle jõhkardi.

"Karlos, kas ootasid mind?"

"Türa pedekas mis tahad?"

"Tulin sind tapma!" Võtan püstoli ja sihin Karlost.
Kõlab lask.
Toimub rüselemine.
Ja siis tuleb vaikus.

"Seis politsei!"
Ma sain haavata, aga Karlos ta on surnud. Teda pole enam.

Sulen silmad, kui politsei tormab kohale ja karjub: "Vanem mees on surnud ja nooremal nõrk pulss. Kutsuge kiirabi!"

Mind viiakse kiirabiga minema ja Karlos läheb surnukuuri.
Nad said teada ka Karlose ärist ja Mia vägistamisest.

Ma lähen vangi, aga Mia maine on puhas!

--------------------------------------------------
Üks veidike lühem lugu!:)