Story Of My Life

To prove I'm right I put it in a song.

 Keegi silitab mu juukseid. Võtab need näo eest ära. Silitab mu põske. Vajutab mu põsele ühe musi. okei aitab, miks ta nii teeb.  Proovin oma silmi lahti teha aga ei õnnestu. Shit, unustasin kardinad ette tõmmata. Okei proovime veel.  Proovin ja yess  avanevatki. Keeran oma kõval olevale inimesele näo ja näen naeratavat Ryanit. "Hommikust kaunitar."  ütles ta ja naeratas. Okei kui ma ausalt ütlen ma sisimas lootsin, et see on Harry.  "Tere sullegi, kuidas magasid?"   küsisin viisakusest.  "Kui mul sinusugune ingel kõrval on siis väga hästi."  "Tore" Vastasin ma ainult ja tõusin püsti. 

kopp-kopp.  Kes see veel sellisel kellaajal tuleb? Oot mis kell üldse on? Mõtlesin ja läksin voodi juurede oma telefoni võtma. kopp-kopp-kopp.   Käis uksele jälle koputus.  "JAA JUBA TULEN!"  Lõugasin vastu ja avasin ukse.  Aga kui ma nägin kes seal oli tahtsin selle ukse jälle kinni virutada.  Aga ta jõudis oma jala vahele panna. "Palun kuula mind ära. Ma tahtsin vabandust paluda. Palun anna andeks, et ma sind ja seda poissi segasin. Ma lihtsalt...lihtsalt......... Ahh vahet pole tahtsin lihtsalt selle eest vabanust paluda."  Ütles Harry.  Ja hakkas lahkuma.  Ma tahtsin talle järele joosta ja teda tänada selle eest. Kuna noh ütlme ausalt ma olin ikka päris purjus ning kui Harry poleks vahele seganud... issand ma ei taha selle peale mõeldagi mis oleks juhtunud.  

"Oii vaata kes siin on Mr. Styles isiklikult. Kas tulid vabanust paluma selle eest mis sa mulle tegid. Kui nii siis ma ootan."    Ma ei pannud tähelegi kui ta oli siia jõudnud. 

Harry oli seisma jäänud. Ta käed olid surutud rusikasse. Ryan ainult muigas minu kõrval.  "Mida teeb TEMA SINU toas?"    ütles Harry igat sõna eraldi.  Enne mind aga jõudis Ryan ette. "No mida Styles, kas ma ei või enam oma tüdruksõbra juures ööbida? Oii tead, mul on sinust ikka nii kuradima kahju. Aga noh Bethi valis minu ja AINULT minu. Sa ei kujuta ettegi mis meil kõik öösel juhtus."  Aii MIDA KURADIT TA PRAEGU JAHUB? Ma tahan ta maha lüüa.  "Kas see on tõsi. Elisabeth kas see jutt on tõsi?"  Küsisin nüüd Harry minu käest. MUIDUGI MITTE, TA VALETAB!!   Aga mul ei tulnud mitte sõnagi suust välja. Ma lihtsalt vahtisin talle otsa.  "No muidugi on see tõsi, no vaata teda, ta ei suuda praegugi ära uskuda mis meil juhtus."    Panin oma käed rusikasse. 

"KAO VÄLJA. KOHE. VÕTA OMA ASJAD JA MINE. MA EI TAHA SIND ENAM MITTE KUNAGI NÄHA."   Karjusin ma nüüd Ryani peale. Lõpuks tuli mul hääl välja. Mõlemad poisid vaatasid mulle ehmunult otsa.  "Aga tibu, miks sa minu välja viskad. Kas sulle ei meeldinud see kõik?"  Proovis Ryan ennast välja keerutada.  

"MIS KURADIMA ASI OLEKS MULLE PIDANUD MEELDIMA? MIS ASI? KAS SEE KUI MA SULLE KELL 7 HOMMIKUL JÄÄKOTI TELLISIN JA SU HAAVU PARANDASIN VÕI HOOPIS SEE, ET MA LUBASIN SUL ENDA JUURDE JÄÄDA NING PIDIN SEEPÄRAST ÜHE LISA TEKI TELLIMA? MIS PAGANAMA ASI OLEKS PIDANUD MULLE MEELDIMA?"  okei mulle tundub, et ma pingutasin natuke üle selle kõigega. Aga no mida kes siis ei läheks närvi sellise jutu peale?! 

Ryan ei öelnud midagi vaid võttis oma asjad ja läks uksest väkja. Harry oli ikka seal ja vaatas mind. Aga kuna ma ei teadnud mida talle öelda panin ma ukse lihtsalt kinni.  3 päeva veel. Ainult 3 veel, siis saan minna koju tagasi.  

  Käisin pesus ära ja läksin otsisin endale linna riided, sest dušši alt tulles läks mul kõht tühjaks. Otsustasin ma kuskile sööma minna.  Toppisin endale selga mustad teksad, musta topi ja punase-musta triiksärgi.  Jalga panin ka natuke kõrgemad saapad.  võtsin fotoka, telefoni ja võtme ning läksin välja. 

Väljas olles panin endale kõrvaklapid pähe, et saaksin oma mõtteid mõelda. Tee peal tegin ka paar pilti kuni jõudisn ühte kohvikusse.  Sisse astudes tundsin mõnusat kohvi ja saiakeste lõhna. Läksin siis leti juurde ja tellisin endale ühe kohvi ja mõned saiaksed. Kui ma need kätte sain otsisin endale kohta.  Kahjuks oli siin tõsiselt palju rahvast. Õnneks aga oli üks vaba koht akna all. Ning sinna ma otsustasingi istuda. 

 Hotellis.

kopp-kopp  "JAA SISSE UKS ON LAHTI!"    Karjusin kuna ei viitsinud ise seda avada, kuna olin endale ostnud ühe põneva raamatu ja nüüd lugesin seda voodis samal ajal One Directionit kuulates. Pealegi ma arvasin, et toateenija tuleb. Ma poleks iial uskunud, et tegelikult tuleb sealt sisse Louis. Yeah see sama Louis Tomlinson. " Mis sa siin teed'?"  Küsisin talt. Ma tõusen püsti ja panen oma muusika vaiksemaks. "Harry ei tahtnud ise tulla, seega tõin mina sulle selle. Aga palun rääkige oma asjad selgeks. Ma ei suuda oma parimat sõpra niimoodi vaadata. Palun Elisabeth."  Ütles ta mulle ja viskas ühe plaadi mu voodi peale.  

"Mis see on?"   Küsisin kohe kui olin selle kätte võtnud.   "CD, lihtsalt kuula see ära ja otsusta."   Ning ta lahkus. Võtsin plaadi karbi seest välja ja panin selle arvutisse. Maha vaadates aga jäi mulle silma mingi paber. Võtsin selle välja ja lugesin:  No matter what happens and how long we will still have to be apart, you will always be in my heart. But I had to write to you today and, in a way, try to sooth this feeling that took over me so strongly. If I could ask for a wish right now, I would ask to never be far from you because missing you is a terrible feeling and the noble and wonderful feeling of love is just translated into absence and sadness. I really had to write this letter today because I can´t stop thinking about you, even if I try my hardest not to. 

Mul tulid isegi pisarad silma. Seal ma nüüd olin lugesin seda kirja ja kuulasin laulu, mille oli Harry mulle kirjutanud. Need olid lihtsalt kirjeldamatult ilusad. Ma tuntsin, et ma pean midagi tegema. Võtsin oma Võtme ja jooksin üles, sinna kus ta on. Ma loodan, et on. 

Koputasin uksele. Vastu tuli Zayn. "Palun ütle, et ta on siin."  Zayn lasi mu sisse ja ütles, et Harry on oma toas. Läksin ta ukse taha ja koputasin uksele. Keegi ei vastanud. Proovisin kas uks on lahti ja oli. Tegin selle lahti ja nägin, et Harry istub oma voodi peal ja kuulab seda sama laulu, mida ta oli kirjutanud.  "NO mida kuradit ma ütlesin, et ma ei taha mitte kedagi näha. Kas sellest oli tõesti nii raske aru saada?!"  Karjus ta ikka tõsiselt kurjalt, et ma ehmusin. 

"Kas...kas isegi mind enam mitte" Sosistasin ma oma pisarate vahelt. Harry ei liigutanud ennast. Natukese aja pärast tõusis ta püsti ja vaatas mulle otsa. Ta oli nuttnud. "Anna andeks" ütlesin talle ja jooksin tema juurde ja kallistasin teda. Kui me olime üksteisest eemaldnunud vaatasime me üksteisele silma. Lõpuks ta kummardus rohkem minu poole ja suudles mind. See oli parim suudlus üldse. Ma tuntsin kuidas mu süda hakkab kiiremini tuksuma ja liblikad mu kõhus lendavad. Ma olen kindlas kohas nüüd. Nüüd saab kõik ainult paremaks minna. Ma loodan.