Story Of My Life

I give her hope

Lõpuks astusin hotellituppa. Seal oli üks suur voodi mille peale ma ka kohe hüppasin. Ma ei suuda uskuda, et ma siin olen praegu ja nüüd. Mu unistus sai teoks. Peale seda tuli mulle meelde, et ma lubasin emale helistada kui ma hotelli jõuan.

Tulin siis voodi pealt püsti ja läksin laua juurde, et sealt võtta oma telefon. Helistasin siis aga keegi ei võtnud vastu. Helistasin siis veel paar korda, aga ikka ei võtnud keegi vastu. No jah eks ma helistan siis õhtul uuesti. Siis hakkasin ma oma kohvrit lahti pakkima, ning mulle vaatas sealt vastu peegelkaamera. Peale seda tuli mulle mõte linna minna ning mõned pildid teha. Pärast hea fb panna :)

Otsisin kohvrist sobilikud riided, milleks ma leidsin sinised teksad, tavalise särgi ja jope. Pähe panin ka oma beanie millel oli peal kiri Dont Care. Riided selga saadud võtsin võtme, kaamera ja telefoni ning läksin välja. Liftis olleks kui uksed hakkasid sulguma läksid need aga järsku lahti. Sisse tuli üks poiss 18 või 19 aastane umber ja päikseprillid ning müts peas. Mütsi alt oli näha lokke niiet ma oletasin, et tal olid lokilised juuksed. Enne ma ei pannud tähele, et ta räägib oma telefoniga, aga nüüd kui ma kuulsin ta häält sain ma aru kes see oli.... Harry Style... omg pole võimalik.. oh go.. okay rahu Elisabth-Maria ära tee temast välja.... omg mis ta mind vaatab nii..imelikult... siis tuli mulle ka meelde, et ma olin teda vahtima jäänud, ning tema oli oma kõne lõpetanud. Niiet peale seda keerasin ma oma näo punastates ära.

"Kas sa oled paparazzi?" Alguses ma ei vastanud midagi, sest ma ei saanud aru, et ta minuga räägib. Aga kui ta seda küsimust uuesti küsis sain aru, et see oli minule mõeldud. "ei ole" Vastasin ma ainult ning astusin liftist välja. " Aga miks sul see kaamera siis kaelas on?" tuli Harry mulle järgi. Mina aga kõnsisin edasi "Esiteks ma olen siin esimest korda ning ma mõttlesin linna pildistama minna ja teiseks kas iga inimene kellel kaamera kaasas on, peab olema paparazzi?" Küsisin ma juba vaikselt närvi minemas minema. Ma ei suuda uskuda, et ma räägin Harry Stylega praegu ning ta ajab mind närvi issand. Mis teha olen inimene kes läheb kiiresti närvi. Hotellist välja minnes nägin palju fänne ning mul oli raskusi tänavale saamisega.

"Vabandage kas sa saaksid öelda kus pool asub Big Eyes?" Otsustasin ühe fänni käest küsida. Ta vaatas mulle otsa ja mõttles natuke "Mine siit kolm tänavat edasi siis keera paremale ning peale seda sa peaksid juba nägema Big Beni sealt veel edasi ning oletki kohal" "oh Thank you" Vastasin talle ning hakkasin minema.

Nii ma kõndisin nagu see tüdruk juhatas aga ma olin eksinud. Nägin ühe noorpaari ning otsustasin nende käest küsida, aga kui ma nende juurde jõudsin ja hakkasin midagi küsima keerasid nad näo ära ning hakkasid kiiremini kõnidma. No jah siis, sõbralikud. Edasi kõndides nägin, et üks vanem naisterahvas kõndis ning otsustasin siis tema käest küsida kuidas ma linna saaksin "Vabandake aga ma olen eksinud, kas te saaksite öelda kuhu ma minema pean, et Big Eye juurde saada?" Naisterahvas jäi seisma ning vastas " Oi lapseke sa oled tõesti eksinud, sa peaksid minema tagasi ühe tänava ning siis otse kõndima, et siis järgmises tänavas vasakule keerata." Tänasin teda ning hakkasin kõndima tagasi. Väljas hakkas juba vaikselt pimedamaks minema. Aga see eest oli London pimedas veelgi ilusam. Tegin tee peal paar pilti kuni ma lõpuks jõudsin oma sihtmärgini. Seal läheduses oli ka üks tõsiselt ilus park ning kuna ma olin pool päeva niisama ekselnud otsustasin ma oma jalgu puhata.

Leitsin ühe vaba pingi ning istusin sinna. Paremale vaadates jäi mulle imeilus vaade tuledega Big Eyle ning vasakule vaadates läks veel park edasi. Tegin paar pilti ning võtsin oma telefoni jaki taskust ning tegin ka sellega pilti, selle panin ma kohe facebooki ning twitterisse. Istusin seal veel natuke ja otsustasin tagasi hakata kõndima. Siis aga tuli mulle meelde, et ma olin siia nii suure ringiga tulnud ning ma ei osanud tagasi minna. Aga ma otsustasin ennast enam mitee vaevata inimestelt küsimisega niiet ostsustasin siiski takso võtta.

Hotelli jõudes oli seal vähem fänne aga ikkagi oli. Läksin sisse alguses ei tahetud mind sisse lasta aga kui ma näitasin oma toa võtit lasti sisse. Lifti jõudes olin ma tõsiselt väsinud. Ning otsustasin tuppa jõudes pesus käia ja kohe magama minna. Kuna ema ei võtnu ikka vastu saatsin talle sõnumi, et kõik on korras ning jõudsin ilusti Inglismaale. Lisasin ka seda, et jõudsin juba ära eksida ning paar pilti teha :).

Pesus käidud otsisin omale öösärgi aga enne seda kuivatasin oma juuksed ära aga enne kui ma jõudsin oma sassis juuksed ilusti ära kammida... koputas keegi mu ukesele. Läksin siis märgade sassis juusetega sinna ja avasin ukse. Kui ma ausalt ütlen ma oleks minestanud aga kuna ma hoidsin uksest kinni siis seda õnnneks ei juhtunud.

"Umm.. Tere" ütles ta siis.