Story Of My Life

Never in your wildest dreams

  Seal ma nüüd olin Harry kaisus. Järsku käis koputus ukse peale. "Sisse!" hõikas Harry sellele inimesele kes ka seal ukse taga oli. 

Uks avanes ja sisse astus Liam. "Oi tere Elisabeth, ma tulin vaatama kas kõik on korras. Kuidagi vaikseks jäi. Aga nagu näha saite te vist oma jutud räägitud ning kõik on korras. Ma siis ei sega teid rohkem." ütles Liam ja astus uksest välja.  Meie aga jäime jälle vaikides üksteise kaissu. 

"Kallis, ma ei taha praegu tüli üles kisukda aga palun seleta mulle miks sa ei saa siia jääda."  küsis Harry. Seda küsimust olin ma kartnud, sest ma polnud ikka seda enda jaoks läbi mõelnud. Ohkasin ja mõtlesin mida talle vastata. 

"Ma ei tea." vastasin talle ausalt. Harry liigutab meid mõlemaid niiet ma saaksime üksteisele otsa vaadata.  

"Mida sa ei tea?" küsis ta, segaselt otsa vaadates. Ma vaatasin oma näppe ja mõtlesin kuidas talle seda olukorda seletada. Aga nagu ma ennast tean, siis olen ma seletamistes üpris halb. 

"No asi on selles, et kui ma siia tulin, oli mul lootus teid näha. Sind ja teisi poisse. Kas sa mäletad meie esimest kohtumist liftis. Hehhh ma mäletan kuidas sa suutsid mind natsa närvi ajada, sest mul oli kaamera kaasas, et linnast pilte teha. Sina aga arvasid, et ma olen paparazzi."  Tegin väikse peatuse ja mõtlesin mida edasi öelda. Harry vaatas mind pinksalt. 

"Igatahes hotellist välja minnes olin ma natuke närvis ikka aga siiski olin ma super õnnelik, et ma sind nägin. Minu siiatulekuga oli ka see, et jah ma olen tahtnud siia elama tulla juba mitu aastat. Aga ma tahtsin alguses tulla siia nädalaks, et teada saada kas ma ikka sobin siia, Nüüd ma lähen kahe päeva pärast koju tagasi. Aga tagasi mõeldes mulle meeldib siin ning ma sobin siia." Aah kurat mida ma jahun üleliigset juttu. Alati ma jõuan jutu mõtteni alles oma moralli lõpus. " Igatahes ma ei saa siia sellepärast jääda, et mul ei ole praegu siin mitte midagi. Ma tulin kohta lihtsalt üle vaatama, et kas mul on mõtet siia üldse tagasi tulla. Ma leidsin, et on. Aga siia tagasi saan ma tulla alles paari aasta pärast, sest...."  

"...PAARI AASTA PÄRAST'??!!" karjus Harry mu jutu vahele.  "Miks mitte kohe. palun sind." palus ta mind. Vaatasin talle kurvalt otsa. 

"Ma tuleks varem kui saaks aga mul ei ole nii palju raha. Ma pean kõigepealt selle korteri, lennupileti ja pms raha kokku saama" ütlesin talle kurvalt.

Ta vaatab mulle otsa ja ütleb: " Aga jää minuga siia. Ma mõtlen, et mul on olemas ju elukoht sa saaksid sinna kolida. Ma tõesti ei taha, et sa minema läheksid." 

"Kallis, anna andeks aga ma ei saa, ma pean minema. Kui sa seda sama pakud mulle paari kuu pärast siis ma olen nõus. Ausalt. Aga praegu ma pean pakkima minema, sest homme ma lähen minema. 

"Palun ära mine, ma ei suuda sind paar kuud oodata, need paar päevagi olid mulle tõsised katsumused."   ütles ta kurvalt. 

"Nagu ma ütlesin, kui sa paari kuu pärast sama mõttled olen ma nõus kõigega."  ütlesin ma talle ja panin käe südamele "Ma luban."   

Tõusin püsti, pühkisin oma pisarad ära ja sirutasin oma käe Harry poole. "Nii ja nüüd teeme meie tänase päeva lõbusaks, ei mingit kurvastamist."  Naeratasin talle ja tõmbasin ta püsti. Ta vaatab mulle otsa ja teeb musi, ise vaikselt muiates. 

"Ma tean ühte super head kohta kuhu minna. Mine pane midagi mugavat selga ja saame poole tunni pärast sinu toa juures kokku." Vaatasin talle alguses kahtlaselt otsa aga kehitasin õlgu ja andsin talle põse peale musi ja jooksin välja. 

Harry pov. 

Ta tuli tagasi, ma ei suuda seda uskuda. Muidugi ei suuda ma uskuda, et ma ka kohe kaotan ta. Aga ma pean olema tugev.  Ainult paar kuud, ainult need paar kuud ning siis ta tuleb tagasi minu juurde. 

"Hazza bro, sorry, et segan aga mis teil jälle juhtus? Elisabeth jooksis jälle minema. Kas te ei suutnud oma asju selgeks rääkida?"  sissetulija oli Liam. Liam on ükse hoolivamaid inimesi üldse. Talle saab kõik ära rääkida, mis iganes ka ei vaevaks. 

Kuna ma olin tema poole seljaga ja vaatasin aknast välja siis nüüd vaatasin talle otsa ja naeratasin. "Ma sain ta tagasi. Kuigi homme ta küll lahkub aga ma sain ta tagasi. Kahe kuu pärast tuleb ta tagasi ja me saame koos olla jälle. Ta lubas seda mulle. Ütlesin Liamile rõõmsalt. 

"Mul on sinu ja Elisabethi pärast hea meel. Aga miks ta ikkagi ära jooksis?" ei saanud ta ikkagi aru. 

"Ta läks kõigest riideid vahetama. Mul on plaanis teda ühe lahedasse kohta viia." ütlesin talle. 

"Tore, soovin teile edu, aga ma siis  lähen vaatan mida teised teevad."  läks ja pani ukse kinni. 

Mina läksin oma kapi juurde ja panin ennastki normaalsemalt riidesse. Kella vaadates nägin, et mul on veel kaks minutit aega. Panin telefoni taskusse ja väljusin oma toast. 

Bethi ukse juurde jõudes väljus ka tema just ning ta oli lihtsalt super ilus. Ta oli endale ka lokid teinud. Need sobisid talle kui valatult. 

"Kas mul on midagi viga, et sa mind nii vaatad?"  küsis ta järsku. 

"Sinul ei ole midagi viga, sa oled perf. Ma jäin lihtsalt vaatama kui kaunis sa oled."  Selle jutu peale ta punastas ja keeras pea ära. 

ohh kuidas mulle meeldib kui ta punastab, siis ta näeb eriti armas välja. 

Hotellis välja jõudes oli igal pool fänne. Tänu turvadele sain ma ilusti auto juurde. Sõit oli vaikne. 

Koht kuhu ma tahtsin teda viia oli tivoli. Ning ma lootsin, et talle seal meeldib. 

Tivolis. 

Autos välja astudes läksid Elisabethil silmad särama nagu väiksel lapsel. See pani ka mind muigama. Võtsin talt käest kinni ja ostsin piletid. 

Väikeste raskustega sain ta Ameerika mäele. Ma sain teada, et ta kardab kõrgust. Lõpuks andis ta alla ning oli nõus sinna minema.

Tivolis võitsin ma talle ka ühe suure pehme mõmmi, mida terve õhtu kallistas. Vahel olin ma isegi natsa kade selle karu peale. Imelik onju. 

Hotellis tagasi. 

Hotelli jõudes saatsid ta ukse juurde ära. 

"Aitäh sulle selle super toreda õhtu eest." ütles ta ja naeratas. 

"Aitäh sulle, et tegid mu tuju paremaks. Me peame seda kordama"  naeratasin talle seda öeldes. Ta tuju muutus. Alguses ma ei saanud aru mis juhtus aga siis tuli mulle meelde see kurb asi. Ta läheb homme ära. 

"Jah paari kuu pärast kindlasti. Praegu pean ma pakkima minema." ütles ta ning tegi ukse lukust lahti. Enne tuppa astumist keeras ta ümber ja tegi mu põsele musi. Ust kinni pannes ta lehvitas ja ütles veelkord aitäh. 

Oma tuppa jõudes vaatasid poisid TV Liamil ja Louisel oli külas nende tüdrukud. mõtlesin nendega ühineda. 

"Nohh kuhu Bethi jätsid?" küsis Niall. 

"Ta pidi pakkima minema, ta läheb kahjuks homme minema" läksin ma kurvaks. 

Sophia vaatab mulle otsa ja ütleb: "Harry ära kurvasta küll sa endale uue leiad. Varsti on see Maria sul juba mõtetest läinud"  

Vaatan teda nagu hullu. Üks kindel asi on see, et mulle meeldis Danielle rohkem. Ta oli palju mõistlikum ning ta oskas aidata kui mingi mure oli. Aga kas see oli Sophia arvates lohutamine'? No siis ta küll pani sellega mööda.

"Never Never ma ei unusta enda Bethit. Never in your wildest dreams. On selge?" Liam vaatas mulle pahaselt otsa ja küsis: "Miks sa Sophiaga niimoodi räägid? Ta püüdis sind kõigest aidata." 

"Jah kõva aitamine, tegi mu tuju ainult sitemaks. Oi ma tänan Sophia." ütlesin talle kurjalt ning läksin enda tuppa. Läks oma voodisse ja jäin magama. Unistates sellest kuidas Elisabeth minuga varsti on.