If Life Gives You Lemons/5SOS/PARANDAMISEL

Olete valmis?

"Oih,Lara?" Kuulsin tuttavat häält.

Pomisesin midagi endalegi arusaamatut vastuseks ja üritasin silmi avada.

"Lara sa pead ärkama,nad otsivad vist juba sind,vabandust veelkord,et sind lapiga uinutasin,ma mõtlesin,et sa olid nendest keegi."
Michaeli valged juuksed paiknesid igal pool nägu ja suur murekorts ta otsaesist tõi mu kergest uimasusest välja.

"Kas sa saad hakkama?" Küsisin Michaelilt ja lükkasin end istukile.

"Jah,sa mine ja vaata,et sa annad Theodorile korralikult vastu nägu." Michaeli mure korts oli kadunud ja ta huulilt kiirgas lai naeratus.

Noogutasin ja tõusin püsti,et väljuda ruumist.
Tõusin püsti ning mu silme eest hakkas virvendama, kapp oli teisel pool kui ma ennem vaatasin.
Toetusin vastu seina ja liikusin ukseni mille lahti jätsin.
Üritasin sirgelt kõndida,kuid pidin ikkagi mööda seina end edasi saatma.

Olin jõudnud teisele korrusele kui kuskilt koridori algusest uks lahti löödi.

Haarasin kleidi sabast kinni,et see ei takistaks mul liikumist ja jooksin kiiresti trepist üles.

Lajatasin ukse lahti ja astusin tuppa.
Ma loodan,et keegi ei näinud mind,sest siis nad teavad,et ma käisin Michaeli vabastamas.

Vaatasin veel ennast üle peeglis,et ühtegi segavat detaili poleks.

"Me peame minema Lara." Koputas keegi uksele.

"Jaa kohe." Laususin ja peitsin telefoni kotti.

Avasin ukse ja kõndisin välja.
"Woah, me võiks pärast eraldi toa võtta Lara." Muigas Theodor.

"Sa oled absoluutselt vastik!" Vaatasin teda rõvedusega ja kortsutasin kulme.

Theodor lükkas mu ukse kinni ja juhtis mind alla.

Ta avas alumise korruse ukse ja seal asetses parkla.
Me möödusime autodest kuni ta peatus ühe valge Range roveri ees.
Ta klõpsis autopulti ning auto tuled vilksasid.

Ma tõmbasin autoukse lahti ja istusin sisse.
Ma olen suhteliselt impressed nende autode suhtes.

Ma kunagi läksin oma onu auto töökohta kaheks kuuks lisaraha teenima ja sealt õppisin nii mõndagi autode kohta.

Kui me väljusime territooriumilt hakkas Theo mulle seletama mida me tegema peame.

"Nii, sa pead Charles Kingfieldile asetama pintsaku alla elektroonilise pommi mis läheb tööle siis kui ta on haakunud mingi riideeseme külge,me peame ta pubist välja saama ning siis ma vajutan nupule ja ta lendab õhku."
Mul hakkas paha juba sellest mõtlemise peale.

"Kui küsida tohib siis miks te ta õhku lasete?" Küsisin ettevaatlikult

"Kuna ta oli meie kauaaegne partner,kes tõi meile üle piiri kaupa pommi valmistamise jaoks ja siis ta lihtsalt lõpetas meiega koostöö kuna meie panus talle polnud 'piisavalt suur'."

"Ja sellepärast lasetegi ta õhku või?!" Sain pahaseks

Mees vaikis ja lisas kiirust juurde.

"Miks sa pead õhku laskma teda?" Küsisin nüüd

"Tead, sa ei pea oma nina toppima igale poole kuhu seda ilmselgelt pole vaja." Vihastus ta

"Jeesus, sa ei pea närvi kohe minema,päevad tulid varem?"Ütlesin silmi pööritades

Theodor parkis oma auto kuskile võpsikusse.
"Ilus pubi,väga naturaalne kas sa ei arva?" Laususin ümbrust silmitsedes.

"Ole vait ja lihtsalt tule kaasa." Haaras Theorod mu randmest ja tiris mind rannet pidi kuskile.