Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

1. Peatükk

„Dressikas, lühikesed püksid, T-särk... Pikiinid," Tuhnisin kapis otsides riideid, mida üle õla kohvrisse loopisin.

Pool aastat ilma suuremate jamadeta on möödunud minu jaoks päris huvitavalt. Veetsin aega nimelt ühes toredas lapsehoidmise koolituses. Sain siin-seal praktikat ka, aga see õnn, mis mulle lõpuks õlale koputas... Pidin ära minestama.

„Lucsya, tule vahepeal sööma ka!" hüüdis Floora juba neljandat korda. Sellest mulle piisas.

„Luc, Luc, Luc," jooksis Lucy trepil mulle vastu ja kargas nagu kirp üles-alla.

„Mis?" tegin kahtlustavalt suured silmad, toetudes ise vastu seina.

„Kui sina sõidad sinna samusesse siis mina sõidan Priiduga Soome! Ma tean, et see pole nii kaugel ja nii uhke, aga temaga koos on kõik imeline paradiis," vaatas Lucy unistavalt lakke.

„See on Hawaii ja mul on sinu üle väga hea meel," naeratasin talle. „Jah," ohkas Lucy vastuseks.

„Oh teid küll. Juba nii suureks sirgunud ja nii iseseisvad. Varsti elate juba oma elu," teeskles Floora, et tunneb rõõmu meie üle, kuigi nägin ta silmis kurbust või kartust, et ta jääb üksi.

„Ma ei usu, et ma nii pea välja kolin," püüdsin teda lohutada ja istusin lauda.

„Ma panin vist koore pisut liiga vara, et see välja nägemine pole võib-olla kõige parem, aga usun, et maitse sellest küll ei muutunud," tõstis tädi koorese jäneseprae mulle nina ette.

Ta on nii hoolitsev.

„Pole häda midagi," naeratasin talle vastuseks ja asusin kiirelt sööma.

Korraga helises mu telefon ja juba aimasingi, kes see on.

„Ja?" panin telefoni kõrva äärde. „Me oleme kahekümne minuti pärast sinu juures. Tule välja. Siis näeme, kas navi juhatab õigesti," rääkis Helena. „Jah," vastasin kiirelt.

Pugisin jänese ja kartulid pea-aegu tervelt alla ning kimasin tagasi oma tuppa, et kontrollida üle kõik asjad.

„Ah! Kaelakee!" kiljatasin poolel trepil, kui avastasin, et mul polnud kaelas Willemi kingitud südamekest, mille ma eelmisel õhtul pesema minnes olin ära võtnud.

„Mis, ei," olin kohe valmis tulistama vandesõnadega, kui kolm kaelakeed olid oma vahel pusas koos. „Liiga kiire," rääkisin endale ja haarasin lihtsalt kaelakeed kaasa ja toppisin kotti riiete vahele.

Viskasin jope veel peale ja lõpuks seisingi enda maja teeotsas, oodates Helenat.

„Ole nii kena ja istu taha. Salome muidu ei jätagi rahule," naeratas Helena läbi lahtise akna.

Istusingi tagaistmele, kus minu kõrval väike viie aastane tüdruk ei suutnus kuidagi paigal püsida. Mitte ainult tema käed ja jalad vaid ka suu, mis mind küsimustega üle kallas: „Emme, kas tema ongi Luksuja? Luksuja, kas sa tuled meiega kaasa? Mis on su lemmik mäng? Ooo! Mulle meeldivad su punased juuksed! Mida sa kaasa võtsid? Emme, kas me sõidame veel kaua?"

„Olen Lucsya," vastasin esimesele küsimusele, sest järg läks käest ära.

„Salome, palun, lase Lucsyal olla. Sa jõuad kõike pärast ka küsida," naeris Helena ja vaatas mulle läbi tahavaatepeegli otsa.

„Ups," vastas tüdruk ja jäi hiirvaikselt ja rahulikult istuma.

Ohsaa. Küll on jutukas, aga sõna kuulab hästi. Häh, käkitegu! Selle ühe lapsega saan ma lõdvalt hakkama.

„Ma loodan, et sulle ikka sobib see, et tuled kaasa ja elad nii-öelda meie kulul, kuni Salomet hoiad. Ega oleks võinud ta ka ju sinu juurde jätta või oleksid võinud meie kodus elada ja hoida, aga emana ei usalda ma siiski nii kauaks. Ta selline rahmeldaja ka, aga kuna pean ise ka päris palju tööd tegema siis arvan, et seal saad küll hästi hakkama," katkestas Helena vaikuse.