Sõnad [Lucsya Lood 3] ✅

10. Peatükk

Mida rohkem ma mõtlema hakkan oma saatuse üle seda rohkem tundub mulle, et inimesi, kes mu elusuunda on muutnud on päris palju, sest mu elu keerleb ja pöörleb ning pole plaane ja kui ongi siis need lähevad kõik vett vedama. Kuigi ma tean, mida tahan teha oma elus ei usu ma, et see kõik nii läheb.

"... Et siis pääsed sellest kohustusest," lõpetas Sophie oma sünnipäevapeo pika jutu, mida ma ei kuulanud.

"Kas sa üldse kuulad mind?" küsisin ta ärritunult.

"Jah, kuulan," pöörasin pilgu lainetelt tüdrukule.

"Pidu on juba homme," kargas ta rõõmsalt toolilt püsti ja jooksis oma tuppa.

"Lucy, ma tahan midagi süüa," tuli Salome ja istus köögilaua taha.

"Hästi. Ma vaatan, mis kapis on," tõusin lauast ja hakkasin otsima midagi, mida Sallile süüa anda. Lõpuks leidsin ühest sahtli nurgast krõbinaid, millele piima peale valasin.  Tüdruk sõi näljaselt krõbinaid ära ja jooksis mängima tagasi.

Johan oli juba vara hommikul tööle läinud, Sophie korraldas sünnipäeva ja Helena istus oma toas arvutis ning tegi samuti tööd. Seega polnud mul kellegagi rääkida. Passisin üksisilmi inimesi rannas, kui sipelgaid.

Varsti tulid ukse taha Salome vanavanemad, kes minuga veidi mõne sõna vahetasid ja siis lapselapsega poodi läksid, et osta Sophiele sünnipäevakink.

Tahtsin ka ise väga midagi kinkida, aga ei oska ning raha ka väga pole.

Kui nüüd mõelda siis pole mul kunagi raha, sest Floora annab üli harva taskuraha. Harilikult ainult siis, kui lähme klassiekskursioonile või kui meil on sünnipäev ning seetõttu ei oskagi me raha väga hoida, mis on suur probleem tulevikus. Samas on mul päris hea ärivaist. Vähemalt nii on õpetajad väitnud.

Minu enda lemmik tegevus on loomine.  Tegelikult olen alati unistanud õppida moekunstnikuks. Oleme ka Vikiga unistanud, et kuna tema on modell siis ehk kannaks ta mu riideid. Mulle meeldib ka väga väga joonistada ja kirjutada.

Õige pea sõime ära lõuna ja siis läksid kõik oma asja tagasi ajama. Lugesin raamatu lõpuni ning läksin hotelli peale uudistama, mida ma siiani teinud ei olnud. Leidsin mõnusa mahlapaari,  kus mehed ja naised kaarte ning piljardit mängisid. Osad tegid seda raha peale, ava teised niisama lõbu pärast.

"Oo! Rahvast tuli!" hüüdis üks hääl kõigist üle.

"Ou, tule siia! Hakkame just uut mängu durakat mängima," kutsus üks poiss taga laua juures püsti seistes ja ühe käega vehkides.

"Kuule, teen välja?" küsis ta, kui olin lauda istunud.

"Mul pole hetkel janu. Mängime pisut," vastasin kiirelt ja naelutasin pilgu kaartidele, mida jagati ja segati. Need olid vanad ja pisut katkised. Esimesed kaks mängu jäin kuskile keskele, aga pärast seda olid mul juba erilised katkised kaardid meelde jäänud ja võitsin kaks mängu järjest ja pärast mõnda mängu jälle.

Tegelikult oli väga  lõbus kaarte mängida.

"Mis su nimi üldse?" küsis see sama poiss.

"Lucsya," naeratasin talle.

"Luc? Lusya? Sa mängid päris hästi," ei osanud ta mu nime kohe järgi hääldada ja tegi seda päris inglise päraselt.

Olime veel mõned mängud mänginud, kui äkki ta jälle küsis: "Kust riigist tuled?"

"Eesti," vastasin talle uhkelt, sest olen alati enda kodumaa üle uhke olnud.

"Eesti?" küsis nüüd poiss korraga eesti keeles, kellega terve see aeg olime ainult inglise keeles suhelnud.

"Su nimi küll väga eestilikult ei kõlanud," naeris poiss ja jagas järgmise mängu kaardid välja.

"Ma vist rohkem ei mängi," tõusin lauast ja suundusin ukse poole.

"Kuule, Lusya, äkki viitsid mõni päev jälle mängima tulla? Mis su toa number muidu?" jooksis ta mulle järgi.

"Polegi. Elan üleval katusekorteris," pöörasin end ukselävel ümber.

"Wow, vat selline tips kohe. Oled omaniku tütar? Sophie?" küsis ta uudishimulikult üle.

"Ei, tegelikult tema väiksema õe lapsehoidja," lõin käega.

"Aa, aga mida siis lapsehoidja siin teeb ja pole lapse juures?" küsis ta kavalalt.

"Laps on vanavanematega lõbutsemas," üritasin lahkuda, kuid ta jõudis ikka järgmise küsimuse esitada: "Kas sa siis homme ka tuled?"

"Eks vaatab," muigasin ja lahkusin.

Läksin õue sinna samale pingile, kus eelmisel õhtulgi ja nautisin järjekordset loojangut.

"Mis teeb su näo nii tõsiseks?" ilmus fantoom järsku mu nina ette.

"Ma pole tõsine. Mõtlen lihtsalt mõtteid," tõstsin pilgu temale.

"Mis mõtteid?" istus ta mu kõrvale.

"Mis su nimi on?" ei vastanud ma ta küsimusele, sest ma ise ka ei teadnud, millele täpselt mõtlesin.

"Henri," vastas poiss ilmel nagu oleksin pidanud seda teadma.

"Kuule," pöördusin pärast pikka jutuvahe Henri poole.

"No?" vaatas ta minu poole, olles valmis kuulama.

"Kas inimesed sünnivad tagasi, kui nad surevad või kas nad tunnevad kuidas hing lahkub või mis saab sellest hingest, kes on kehast lahkunud?" oli mul nii palju küsimusi, mis mind elu otsa tegelikult huvitanud on.

"Ega ma ka täpselt ei tea. Inimesed on erinevad, aga üldiselt on tavaliste inimeste puhul see, et nad surevad, jätavad oma omaksetega hüvasti ja lähevad koju. Siis puhkavad mingi aeg ja tulevad jälle maale tagasi. Harilikult saavad nad ise valida endale vanemad ja tavaliselt on nii, et kui sul on õed ja vennad siis need on ka hingena sinu vennad ja õed," seletas poiss juttu ja vastates nii paljudele mu küsimustele.

"Surm ei peaks olema valus. See on sama vääriline nagu sünd," seletas ta edasi.

Nii vestlesime tükk aega, kuni päike oli jälle loojunud ja kõndisime koos hotelli poole.

"Ja siin sa siis eladki,"  vaatas ta hotelli, mille ees peatusime.

"Ajutiselt," vastasin talle.

See on nii kummaline, kuidas kõik hinged räägivad minuga nagu eesti keeles, et saan neist aru, aga samas ei pea nad üldse eestlased olema.

"Lucsya, ma arvasin, et magad," ütles Johan, kes töölt tuli.

"Homme sünnipäevapidu ja kui tahad ikka korralikult pidutseda siis peaksid end ka korralikult välja puhkama," jätkas ta.

Koos läksime liftiga üles korterisse.